Pärnu rannas ratastooliga liikumine võrdub kohati trenniga takistusrajal

Jalgsi liiklejale tundub olukord Pärnu rannas hea: treppide kõrvale on ehitatud kaldteed ja liikumine paistab sujuv. Ometi märkab Pärnu puuetega inimeste koja juhatuse esimehe Toomas Mihkelsoni terane silm probleemegi. Foto: Urmas Luik

Mõnus jalutuskäik promenaadil ning sealt edasi seeneni ja Hedoni spaani kuulub kindlasti nii mõnegi pärnaka või suvekülastaja suveplaani. Kui aga proovida sama teekonda läbida ratastooliga, muutub rahulik jalutuskäik takistusrajaks, kus tuleb pidevalt valvel olla, et ei paneks end ohtlikku olukorda. Vahel tuleb mõnest liivahunnikust läbisõitmiseks kogu jõuvaru appi võtta.

Kohtusime Pärnu puue­tega inimeste koja juhatuse esimehe Toomas Mihkelso­niga seene all, et mõista, mismoodi paistab rannaala ratastoolis liikujale.

Mihkelsoni sõnutsi ta ise väga tihti keskranda ei jõuagi. Pigem käib ta kodulähedases Mai rannas. Maja juurest läheb asfalttee otse rannani välja, kus on mõnus murul päevitada. Kui ta keskrannas mere äärde soovib saada, kasutab ta selleks Tervise Paradiisi poole jäävat laudteed. Seal on kaks invaparkimiskohta ja tualettki. Üldiselt ta aga suur rannalemb ei ole, päevitamist väga ei armasta ja kuna ujumiseks peaks väga pikalt läbi vee kahlama, siis ta randa väga tihti ei satugi. “Kümnesentimeetrises vees pole ka midagi teha,” arvab Mihkelson. Lapsedki on tal ­juba nii suured, et käivad ise rannas.