Isalt tütrele läinud Kihnurand jätkab samal kursil

Kurasel on suviti avatud mereteemaliste meenete ja Kihnu käsitööga kauplev Merebutiik, mida AS Kihnuranna nõukogu liige ja turismijuht Liina Palu nimetab oma hobipoeks. Foto: Silvia Paluoja

Kihnlane, riigikogu liige Annely Akkermann läheb elevile, meenutades kolme aastakümne tagust aega, mil Eesti Vabariik oli 20. augustil ülemnõukogu istungil taas iseseisvaks kuulutatud ja poolteist kuud hiljem andis Kihnu külanõukogu välja tegevusloa number 001 aktsiaseltsile Kihnurand. Ajaks, mil külanõukogu muudeti 21. mail 1992 vallaks, tegi kutselise ­kaluri Valdo Palu ja keskkooli järel Pärnu kommertspanka tööle saanud Annely Akkermanni ettevõte nende kodusaarel esimesi samme turismi arendamisel.

Tandem Palu-Akkermann mõtles ettevõtte ristimisel ­sel­lele, et nimes peab olema nii sõna “Kihnu” kui “rand”, ning kirjutasid need kokku. Tõuke asutada firma sai Akkermann keskkonnalaagris Prantsusmaal vabatahtlikuna jõgesid prahist puhastades ja telkides kämpingus, kus olid olmehoone, dušid, vetsud. Kui riigikorra vahetumise järel läks ridamisi ettevõtteid hingusele, oli vaja mõelda ise endale töökoha loomisele. Annely vanaisa ja Valdo isa olid vennad, seepärast saadi reformidega tagasi kenake maatükk Linaküla rannas, kuhu Kihnurand kinnitaski kanna.

“Valdo oli siis 35, mina 18, saime selle firma registreeritud 1. oktoobril 1991,” meenutab Akkermann. “Kui vaatan praegu noori, kes teevad oma ettevõtteid, siis tagantjärele mõtlen, et kui minu juurde tuleks keegi 18aastane jutuga, et teeme ühe ettevõtte, siis ma ei tea, kas mul oleks seda lusti. Aga 90ndatel oli hoog ja entusiasm, kuigi ­raha polnud üldse. Võtsin isa ja vanaema käest laenu, Valdol oli mingi kapital kogutud. Tegime kämpingu rajamisel kõik tööd ise, raha kulus põhimõtteliselt ainult ehitusmaterjalile.”