Rahvarõivakool on kui käsitööspaa

Kui õmblejaametit pidav Audru kandi naine Tiia Heinsaar mõtles paar aastat tagasi, et oma kihelkonna rahvariiete meisterdamine on talle käkitegu, siis Pärnumaa rahvarõivakoolis koos samasuguste käsitööhuvilistega asja kallale asudes selgus, et esialgne mõte on sulaselge illusioon.

“Õmbeleja mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, aga selgus, et kõigepealt peab muuseumisse minema, palju loenguid kuulama ning tänapäevaste masinate poole ei maksa vaadatagi,” meenutas Heinsaar esimesi asju, mis kaks aastat tagasi Pärnumaa rahvarõivakooliga liitudes talle selgeks said. Täna oli ta koos üheksa siinse kandi naisega nende seas, kes huvilistele pika ja raske töö vilju eksamitööna uhkelt ette näitas.

“Sain selgeks, et elukutseline õmbleja on kaotsi läinud käsitööline,” resümeeris Heinsaar teadmise, mille ta kahe aasta jooksul enese kohta sai.

Kui esiti plaanis Heinsaar kasutada seeliku tarvis poekangast ja muretseda vöögi mõnest käsitöökauplusest, siis töösse süvenedes ja õpetajate utsitamisel otsustas ta, et ei lähe lihtsama vastupanu teed ja meisterdab need ise oma kätega. Võtku see ükskõik kui palju aega.