Niru palk paneb südamega tööd tegeva päästja keerulisse olukorda

Ehkki Mikk Mölder armastab väga oma tööd, on ta niru palga tõttu pidanud mõtlema ametivahetusele. Foto: Urmas Luik

Mikk Mölder teab, mis tunne on kaotada tulele oma kodu. Äsja teismeikka jõudnud, aitas ta noorest east hoolimata kustutustöödel kaasa. Pea kümme viimast aastat on ta töötanud Pärnu-Jaagupi päästekomandos selle nimel, et keegi sellist tragöödiat üle elama ei peaks. “Igasugune õnnetus on väga raske – isegi siis, kui inimkannatanuid ei ole, võib varaline kahju olla väga suur,” tõdes Mölder.

Mölder on tugeva missioonitundega mees, kes üritab anda endast alati parima, et kaasinimesi aidata. Peale kodukandi tuletõrjeseltsis priitahtlikuna ja komandos meeskonnavanemana tegutsemise tuleb tal aga rügada teiselgi ametikohal, et arved makstud saaks. Mees elabki justkui selleks, et tööd teha – aina vähem on tal võimalik lähedastega aega veeta ja hobidele pühenduda. Ehkki Mölder armastab väga oma tööd, on pere talle esmatähtis, mistõttu ta on pidanud mõtlema päästjatööst loobumisele.Väljakutsed moodustavad tööst väikese osa

Mölder meenutab, et keskkoolis tuli igal õpilasel teha kutsesobivustest, mis näitas, millisele ametikohale keegi sobida võiks. Möldril tuli juba toona testi vastuseks “politseinik” või “tuletõrjuja”. Nooremana harrastas ta tuletõrjesportigi. Kümmekond aastat tagasi kutsus kunagine koolivend Möldri kohalikku tuletõrjeseltsi vabatahtlikuks ja umbes kuu hiljem asus ta tööle Pärnu-Jaagupi päästekomandos. “Ise naeran, et andsin sõrme, aga võeti käsi,” muigab ta. “Kuna koolivennad ja sõbrad olid ees, oli punt, kellega me siin alustasime, hästi lahe. Enamik neist on nüüdki alles.” Kui algusaastatel töötas Mölder päästjana, siis viimased kolm aastat on ta meeskonnavanem ehk juhib päästetöid.

Võiks ju arvata, et väljakutsete vahepeal kõlgutavad päästjad jalga ja joovad kohvi. Tegelik elu on aga midagi muud.