Pärnu Koidula-kooli vilistlane majandusekspert Heido Vitsur arvab, et Eestil tuleb kriisiajal võimalikult kiiresti lõpetada oma naba imetlemine, unustada riigieelarve tegemisel “pühad lehmad” ja hakata säästlikult elama. Kui me sellega hakkama ei saa, ootab meid elu võlausaldajate diktaadi järgi ja ilmselt paljude rahvuslike varade müükipanek.
Arvan, et mitte eriti. Ettekuulutajatest pole kunagi puudus olnud ega ole praegugi. Möödunud kümnenditel on pakutud välja erinevaid kriisi saabumise tähtaegu ja seni kui kriis tõepoolest lahvatas, peaaegu alati üsna oluliselt eksitud. See, et majandusareng toimub tsükliliselt, pole ju asjatundjatele olnud kunagi uudis. Seda näitavad maailmamajanduse parameetrid. Nii näiteks langes möödunud sajandi üheksakümnendate aastate aktsiahindade tõusu graafik peaaegu kriipsupealt kokku kahekümnendate aastate omaga ja selle alusel ennustas nii mõnigi kümme aastat tagasi suure kriisi saabumist. Tegelikult tehti järgnenud kümne aasta jooksul maailma turgudel enneolematult palju raha. Peale eeltoodu tuleb arvestada sellega, et nii mõnelgi kriisi võimalikkuse eitajal on komme kiiresti värvi vahetada ja mõne aja möödudes ei tee avalikkus enam vahet, kes on kes.
Minu arust paratamatus, sest inimene on tehtud nii, nagu ta tehtud on, ja käitub sellele vastavalt. Inimkond jääb vist igavesti toimima nagu pime kassipoeg: läheb ühes suunas, kuni tuleb ette mingi takistus, ja siis muudab suunda. Kuid võib öelda ka, et see kriis tuli seetõttu, et eelmine oli jäänud kolme põlvkonna kaugusele. Kriisieelne palavik ei tekitanud nüüd enamikus inimestes vähimatki ohutunnet ja seetõttu ei saanud demokraatlikes riikides olla valitsusi, mis olnuks kas valmis või suutelised keset pidu rooli pöörama. Seega võiks vastata: see oli paratamatu, sest sedasorti üleüldine rumalus on inimestesse programmeeritud.
Teoreetiliselt: jah, aga praktiliselt: ei. Teoreetiliselt oleks me näiteks saanud, loomulikult arvestades maailmas toimunud muudatusi, valida seda tüüpi arengustrateegia, nagu rakendas Soome pärast Teist maailmasõda oma riigi ja majanduse ülesehitamisel. See tähendab: ise pingutanud, säästnud ja ehitanud ning kaasanud väliskapitali tunduvalt selektiivsemate kaasaaitavate tegevuste abil, allumata tarbimisühiskonna ahvatlustele. Meie seevastu valisime Reagani ja Thatcheri eeskujul oma majandusfilosoofiaks tarbimisühiskonna ja turufundamentalismi ning saime vastutasuks äärmiselt kergesti haavatava majanduse.
Arvestades sõna „veel“, on see väide õige. Võime loota sedagi, et meil ei tule nagu Islandil ja Lätil pankasid päästma hakata. Kuid see tõsiasi ei tee olematuks tõsiasja, et me ikkagi kuulume Euroopa kõige kriitilisemas olukorras olevate riikide hulka.
Kuigi halvad uudised müüvad, on meie meedia halbade uudiste pakkumisega, olgu selleks tööpuuduse kasv ja töötute olukord või Lääne ekspertide analüüsid Eesti olukorra ja majanduspoliitika kohta, olnud väga tagasihoidlik. Neist küll kirjutatakse, kuid suuri pealkirju ju ei tehta ja aktiivset arutelu nende analüüside või arvamuste üle ei algatata. Mulle tundub, et Eesti meedia tajub, et tema läbikukkumine on peaaegu niisama suur kui valitsuse oma. Meedia reageeris küll tunduvalt kiiremini, kuid pealiskaudsust ja varasemate signaalide eiramist oli palju.
Valitsust süüdistada oleks väga kerge. Kuid kui järele mõelda, ei saa riigis, kus kaks aastakümmet oli kogu majanduspoliitika ja -koolitus toetunud kolmele põhimõttele: riik majandusse ei sekku, turg paneb asjad kõige paremini paika, ametnikke on liiga palju, oodata olukorrale kiiret ja arukat reageerimist. Sellest hoolimata pole meile kuigipalju aega jäetud ja iga viivitatud kuu võib omandada saatusliku tähenduse.
Kui rääkida sotsiaalsetest ja sotsiaalmajanduslikest probleemidest, on tööpuuduse kiire kasv kindlasti üks kõige teravamaid probleeme. Majandusele on aga tööpuudus võimalus. Suurimad majandusprobleemid on meie ettevõtete madal rahvusvaheline konkurentsivõime, majanduse tasakaalustamatus ja meie suutmatus krediteerida majandust, refinantseerida juba väljaantud laenusid. Viimase kahe aasta inflatsioon on muutnud Eesti, võrreldes meie konkurentidega, väga kalliks riigiks. Meil on ju hinnad eurodes viimase kahe aastaga tõusnud 18 protsenti ja kulutused veel rohkem, konkurentide juures aga kohati alanenud niisama palju.
Kõigepealt tuleb rääkida tõtt. Tunnistada, et me ei olnud nii edukad, kui välja paistis, vaid elasime võlgu ja nüüd tuleb meil hakata elama oma võimaluste piires, peale selle tasuda võlgu. Kui me sellega hakkama ei saa, ootab meid elu võlausaldajate diktaadi järgi ja ilmselt paljude rahvuslike varade müükipanek. Peale selle tuleb meil endal nüüd senisest enam säästma hakata, et me saaks Eesti majandust oma jõududega osaliselt üles ehitada, sest välisraha sissevool endises mahus ei taastu niipea, kui üldse kunagi taastub. Me peaks õppima võtma maailma sellisena, nagu see on, nägema enda osa selles ja hakkama vastavalt sellele toimima. Me peame lõpetama enese naba imetlemise ja rohkem õppima teiste kogemustest. Eeskujusid pole vaja kaugelt otsida.
Praeguses olukorras pühasid lehmi enam ei ole. Eesti suudab sellest kriisist suhteliselt terve nahaga välja tulla ainult siis, kui me suudame kulud ja hinnad viia tagasi vähemalt sellisele tasemele, nagu need olid mõni aasta tagasi. Muuseas, Rootsi kärpis oma kaitsekulutusi just nüüdsama kolmandiku võrra.
Kui ettevõtjatele oleks võimalik käitumisretsepti anda, oleks plaanimajandus turumajandusest parem. Kuigi suurel osal ettevõtjatest on raske, ei ole need raskused ühesugused. Tasub vaadata kas või seda, kui selektiivselt Lääneriikides toimitakse. Saan öelda üksnes seda, millega ettevõtjal üldiselt tuleks arvestada. Igal juhul peavad ettevõtjad valmistuma suuremateks muutusteks, muutma oma ärimudeleid ja tööstiili, sest sellise äriga nagu seni enam edasi ei saa. Vana hävimise kõrval tekib kriisides alati uus, see tähendab, et tuleb valmis olla uute võimaluste nägemiseks. Aga arvestada tuleb sellega, et kriis kestab tõenäoliselt aastaid ja pärast kriisi on maailmamajandus nii turgude kui põhimõtete poolest mõnevõrra teistsugune.
Esiteks peame olema kokkuhoidlikud. Rahvusena oleme võlgnikud ja üleskutsega rohkem tarbida me Eesti majandust ja inimest, erinevalt paljudest teistest riikidest, aidata ei saa. Sellist majanduse stimuleerimise meetodit saavad kasutada enam-vähem tasakaalus majanduse ja konkurentsivõimelise toodanguga rikkad riigid. Kui seal inimesed suurendavad kulutamist, annavad nad oma ettevõtjatele tööd ja vähendavad languse ulatust. Meil tooks tarbimise suurendamine enamikul juhtudest kaasa üksnes impordi kasvu ja välistasakaalu halvenemise. Teiseks peame olema paindlikud, suurendama ja mitmekesistama oma oskusi, et olla valmis astuma ametitesse, mida me varem pole pidanud. Mida kiiremini jõuab kohale arusaam, et meil kõigil tuleb eelseisvatel aastatel senisest väiksema tasu eest tööd teha, seda parem. Kriisist väljatulekuks on meil ainult üks tee - töö tootlikkuse järsk suurendamine. Iga kulutatud krooniga peame suutma oma majanduses luua senisest tunduvalt (vähemalt veerandi võrra) rohkem väärtust.
Kõige lihtsam on jätta see raha panka. Hoiused on ju 50 000 euroni seadusega tagatud. Olukorras, kus tulevik ebakindel, pole reservide kulutamine või nendega riskimine just kõige arukam tegevus. Investeerimine kinnisvarasse või kulda on seotud ettevõtlusriskidega, sest nii kulla kui kinnisvara hinnad kõiguvad üpris tugevasti, mistõttu selline tehing võib inimesele kahjulikuks osutuda. Siiski tasub arvestada, et kuld on ainuke väärtus, mis võib kesta läbi sajandite ja elada üle kõik poliitilised vapustused. Neil, kel tulevik kindlustatud, pole küll otsest põhjust oma tarbimist piirata, kuid kaudselt tuleks neilegi kasuks, kui nad osa oma ressurssidest investeeriksid tarbimise asemel Eesti arengusse.
Kui rääkida kriisi leevenemisest, tuleb teha vahet kahe momendi vahel. Põhja jõudmise ja selle läbimise ning majanduse stabiilse tervenemise alguse vahel. Need on väga erinevad asjad. Pealegi võib sellel kriisil nagu möödunud sajandi omal olla mitu põhja. Täna ei oska mitte keegi öelda, milliseks kujuneb selle kriisi iseloom. Praegu on teada ainult see, et põhi ei ole veel käes ja kriisi süvenemine maailma mastaabis jätkub. Karta on, et kriis maailmas ja kriis Eestis ei pruugi kulgeda täiesti ühesuguses tsüklis, sest maailma kriisist tulenevate raskuste kõrval tuleb meil lahendada kaks sisemist probleemi. Esiteks elada välja tarbimis- ja elamuehitusmullidest tekkinud raskused ja teiseks taastada oma majanduse konkurentsivõime. Kuigi meie võimalused neis valdkondades on seotud maailma üldise arenguga, on need meie siseriikliku majanduspoliitika probleemid, mis suuremalt jaolt tekkisid enne üleilmse kriisi lahvatamist.
Kõigepealt peaks kriis tooma kaasa kainenemise. Viimaste aastate eufooria oli ju laastav: me hakkasime end mõõdutundeta üle hindama. Kuid üheksakümnendate probleemid ja lahendusteed ei kordu, sest selleks on nii Eesti kui maailm vahepeal liiga palju muutunud. Siis oli ju Eesti näol tegemist vähemalt suurusjärk vaesema ja alles maailmamajandusele avaneva riigiga. Nüüd oleme Euroopa Liidu liikmesmaa. Siis polnud ülemaailmset majanduskriisi, oli vaid meie üleminekukriis. Kuid siis polnud meil võlgu, vaid oli, mida erastada ja müüa. Nüüd võib oodata meie ettevõtete ülevõtmiste või senistele omanikele ebameeldivate müükide lainet. Lõppkokkuvõttes toob kriis siiski endaga kaasa majanduse hädavajalikud struktuurimuutused.
