Võimukas märtsipäike ja rahutud sulelised

Kevad on juba mitu nädalat vesipappidel põues olnud. Foto: Karl Adami

Peegeldina toimiv valge lumevaip suisa pimestab, kui taevas juhtub särama päike. Keskpäevasel ajal polegi silmi kissitamata võimalik enam õues liikuda ja kui välja kiikamise järel kiiresti tuppa naasta, lööb silme eest pimedaks. Päike on lumele venitanud eriti pikad ja sügavsinised puude varjud ja jääpurikad tilguvad miinuskraadide kiuste. Märtsipäike avaldab oma möödapääsmatut mõju.

Neil päikeselistel päevadel mängivad üha suuremat rolli paika pandud piirid, mida linnud kogu hingest kaitsevad. Möödunud nädalast meenub üks raevukamaid tihaste tülisid, mille tunnistajaks olen olnud. Neli väikest salutihast ajasid üksteist tormakalt ümber põõsaste taga. Neid ei takistanud isegi tihedad kuuseoksad, millest nad silmagi pilgutamata läbi põrutasid.

Vahel sai üks tagaaetavatest kedagi vastu maad suruda, mahasurutud aga jätkasid pisukese rabelemise järel taandumist. Aeg-ajalt tulid salutihaste piiritüli vaatama sinitihasedki, kuid nemad ei hakanud igaks juhuks oma sõna sekka ütlema. Maadejagamine kestis pea veerand tundi ja ega ma lõpuks saanudki aru, kas piiride austamisega nõustuti või ei.