Hoidja annab puudega laste vanematele puhkust

“Hendrik särab nagu päike, kui tal on hea päev, saan temalt positiivseid emotsioone tagasi,” kiidab Maris Marus oma hoolealust. Foto: Urmas Luik

Raske ja sügava puudega laste vanematele tähendab riiklik lapsehoiuteenus võimalust vahel hinge tõmmata, puhata ja vajadusel kas või segamatult linnas oma asju ajada.

11aastane Hendrik ootab väga seda päeva, kui hoidja Maris Marus talle toimetulekukooli vastu tuleb.

Mõnikord minnakse koos hoidja poole maale, kus Hendrik saab tutvuda loomade ja masinatega, pikalt jalutada jõe ääres ja uudistada seitset silda, kord kuus aga võetakse ette ujumiskäik Tervise Paradiisi. Samuti õpitakse lihtsaid eluks vajalikke oskusi, näiteks nõude pesemist ja kartulite koorimist.

Maris saab oma hoolealusega hästi läbi: naine on olnud poisile tugiisik juba viis ja lapsehoidja kolm aastat.

Poisi ema Iivi Kallaste kasutab hoidja antud vaba aega koolitustel käimiseks, aga ka pere teisele lapsele kvaliteetaja pühendamiseks.

“Olen vanema lapsega saanud käia reisil või niisama koos linnas jalutada ja mu süda on rahul, teades, et poeg on samal ajal hästi hoitud,” on Kallaste Marisele tänulik.

“Vanemad on oma haigete lastega väga kodus kinni,” teab Maris, kes peale Hendriku hoiab veel kaht last. “Paljud vanemad ei teagi hoidja saamise võimalusest.”

Tugiisikuteenust rahastab linn vastavalt oma võimalustele, lapsehoiuteenust riik aastas 371 euroga.

Riik pakub abi

Kallaste teab oma kogemustest, et sügava puudega laste kasvatamise pinge vanematel teinekord kogu jõu võtab. Erivajadustega last ei saa niisama lihtsalt sõprade või naabritädi juurde jätta, kui vanematel tarvis linnas asju ajada või kas või vahel tuju õhtul kinno minna. Nädala sees on puudega laps küll tavaliselt koolis või lasteaias, kuid mõnikord tekib vajadus hoidja appi paluda just õhtuti või nädalavahetustel.

2007. aasta veebruarist on kõigil raske või sügava puudega laste vanematel võimalus soovi korral küsida riigilt lapsehoiuteenust, et vanemad oma igapäevasest hooldamistööst veidigi puhata saaksid.

Aastas rahastatakse teenust 371 euroga, Kallaste sõnade järgi on hoidja töötunni hindu arvestades selle raha eest perel võimalik saada lapsehoidjat maksimaalselt neljaks–viieks päevaks.

Paraku näitab teenuse kasutamise analüüs, et see jääb suuremalt jaolt kasutamata. Eesti patsientide esindusühingu 2009. aastal kohalike omavalitsuste hulgas tehtud küsitlusest 2008. aasta rahakasutuse kohta selgus, et 26 omavalitsusele riigilt lapsehoiuteenuse osutamiseks eraldatud ligi viiest miljonist kroonist oli ära kasutatud napilt viiendik.

Kallaste küsitles Eesti patsientide ühingu nõustajana-juhtumikorraldajana 2011. aastal kümmet Pärnumaa omavalitsust. 2010. aasta seisuga oli kümnes omavalitsuses kirjas 99 raske või sügava puudega lapse peret, kuid riiklikku lapsehoiuteenust osutas ainult üks omavalitsus vaid ühele perele.

Hoidja vastutusrikas töö

Pärnus saavad puudega laste vanemad teenust tellida MTÜ Gratia Dominist, kus töötab viis kvalifitseeritud lapsehoidjat. Kallaste meelest on raskem nõuetele vastavat lapsehoidjat leida maal.

“Enamasti ei tee vallad selleks pingutusi, et lapsehoiuteenust osutada,” arvas Kallaste. “Kohendamist vajaks seadus, mis raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenust reguleerib. Seadus näeb teenust ette kõigile võrdses mahus, aga vajadused on väga erinevad, lapsehoiuteenuse maht oleks õige otsustada juhtumipõhiselt.”

Näiteks pole võrreldav sügava liitpuude, krambitava, aspireerimist vajava ja hapnikuaparaati kasutava lapse ja juba kooliealise diabeedilapse hoolduse keerukus.

Lapsehoiuteenust osutada võib ainult vastava loa saanud juriidiline isik või ettevõtja.

Hoidja peab olema pedagoogilise või sotsiaaltööalase kõrgharidusega või vähemalt lapsehoidja kvalifikatsiooniga, nõutakse esmaabikoolituse läbimist.

“Teenusepakkujaid väga palju ei ole,” tõdes Kallaste, lisades, et lapsehoidjaid on küll, aga puudega lapsega tegelemine on päris keeruline ja igaüks seda tööd teha ei suuda.