Graafik ⟩ Poolel Pärnus kogutud puutäidel leiti haigustekitaja

Pärnu Niidupargi teviserajalt koguti uuringu käigus 137 puuki. Foto: Toomas Huik

Tervise arengu instituudi (TAI) kevadise linnapuukide uuringu järgi tuvastati veidi üle poolel Pärnus Niidupargi terviserajalt kahe ja poole kuuga kogutud puutäidelt vähemalt üks haigustekitaja.

Linnapuukide uuringu raames korraldasid TAI nakkushaiguste uuringute osakonna teadurid aprilli lõpust juuni alguseni puugikorje Eesti linnade rohealadel. Selle ajaga jõuti läbi käia kõik 47 linna. Kokku uuriti puukide suhtes üle 56 450 ruutmeetri avalikke rohealasid, kust koguti 2830 puuki. Puuke leiti peaaegu igast valitud paigast. Puukide arvukus 100 ruutmeetri kohta varieerus nullist  27ni, kuid enamikus paigus jäi siiski alla viie.

Pärnus korjati uuringute käigus kõige rohkem puuke Niidupargi teviserajalt, kus ligemale kahe ja poole kuu jooksul leiti 137 isendit. Puukide arvukus 100 ruutmeetri kohta jäi seal kümne ligi ja veidi üle poole puukidest olid vähemalt ühe haigustekitajaga.

Sindi laululava juurest ja kettagolfirajalt koguti 33 puuki: 100 ruutmeetri kohta keskmiselt 1,74.

Lihula linnapargist korjati neli puuki, mis 100 ruutmeetri kohta teeb 1,33 isendit.

Kilingi-Nõmme kesklinna pargis ei andnud uuringu tegijatele kätte ükski puuk.

Puugipealinna tiitli saab uuringu andmete järgi omistada Valgale, kus Priimetsa terviseradadelt koguti 213 puuki ehk 100 ruutmeetri kohta 26,63. Vähemalt ühe haigustekitajaga oli seal 151 puuki ehk 70,9 protsenti “saagist”. Sealsed rajad on kitsapoolsed ja peamiselt tallatud, mitte erivarustusega rajatud ega pinnakattematerjaliga kaetud. Need tingimused on loonud puukidele soodsa elukeskkonna.

Protsentides koguti kõige rohkem nakatunud puuke Rakvere Tammiku matkarajalt, kus vähemalt ühe haigustekitajaga oli 84,2 protsenti puukidest.

Uuringu korraldajad tõdesid, et enim puuke leiab linnakeskkonnas hooldamata ja niitmata rohealadelt. Seal, kus rohi on tihedalt ja madalalt niidetud, on puuke vähem või ei leidu neid üldse.

Puugirikkad kohad, kus korjatud puukide arvukus ületas kümme puuki 100 ruutmeetri kohta, paiknesid peamiselt terviseradadel, kuid ka vähem hooldatud ja rikkaliku põõsastikuga parkides. “Minimaalne sekkumine, avarus ja looduslik mitmekesisus on loonud puukide kõrgeks arvukuseks ideaalsed tingimused. Samuti soodustab niitmisest keeldumine teepeenarde kinnikasvamist, mis taastab küll rohurinde liigirikkuse, kuid annab ka varju loomadele, soodustades nende populatsiooni arvukuse kasvu,” selgitas TAI nakkushaiguste uuringute osakonna teadur Maria Vikentjeva.

Viimasel ajal populaarsust koguv vabaõhu spordiala kettagolf on toonud kaasa rohealade aktiivse kasutuse, kuid sellega suureneb puugihammustuse saamise ohtki. Näiteks Võhma kettagolfialal asuvad nii mänguala kui väike terviserada. Kettagolfi osa, mis jääb avatud alale, on enam-vähem hooldatud, kuigi selles osas, mis ulatub metsa sisse ja hõlmab terviseradagi, oli puukide arvukus peaaegu kahekordne (vastavalt 11,3 ja 19,3 puuki 100 ruutmeetri kohta).

TAI hinnangul olid Eesti linnade rohealad enamikus siiski hästi hooldatud ja puugiohtu esines neis vähesel määral. Väga madala puugiarvukusega kohad olid valdavalt hästi hooldatud, rohi oli tihedalt ja madalalt niidetud, maapind kuiv, põõsastikke mõni või puudusid need üldse.

Parimad näited olid Kilingi-Nõmme kesklinna ja Haapsalu linnuse park, kus ei leitud ühtegi puuki.

Edendades linnades elurikkust, tuleb endiselt pakkuda inimestele hästi hooldatud rohealasidki, kus võimalus puugiga kohtuda on väike. Kindlasti peab ka linnas arvestama sellega, et kui astud rajalt kõrvale, niitmata alale, sageneb puugihammustuse saamise oht mitu korda.

“Kui inimesed jälgivad, kus nad liiguvad, on puugiohtu võimalik ka linnas vältida,” kinnitas Vikentjeva ja tõi näitena Kuressaare linnuse ümbruse. Sealne park oli hästi hooldatud, avatud, teedega ümbritsetud ja veidi varjuline ala, mistõttu puuke leidus seal väga napilt. Ent vastaspoolel asuv haljasala, mille kaudu inimesed teed “lõikavad”, et parki jõuda, oli suure puukide arvukusega.

Puukidele soodsad olud soosivad ka neid levitavaid haigustekitajaid, mida kannavad edasi loomad, näiteks närilised.

Linnades elutsevatel puukidel tuvastati samu haigustekitajaid, mida varem on leitud Eesti looduses elavatel puukidel.

Haigustekitajate uuringu valimisse kvalifitseerus 1931 puuki, keda analüüsiti puukentsefaliidiviiruse, Lyme’i tõve, inimese anaplasmoosi, neoerlihhioosi, taastuvate palavike rühma Borrelia ja puukriketsiooside tekitajate suhtes.

Uuringu tulemused näitavad puukidega ülekantavate haigustekitajate märkimisväärset esinemissageduse kasvu viimase viie aasta jooksul ja nakatumispotentsiaaliga haigustekitajate mitmekesisust. Keskmiselt 69,4 protsenti linnaaladelt kogutud puukidest osutus positiivseks vähemalt ühe haigustekitaja suhtes. Kõige levinumad on riketsioosi (39 protsendil puukidest) ja Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi põhjustajad (33,4 protsendil puukidest). Inimese anaplasmoosi põhjustavat bakterit Anaplasma phagocytophilum tuvastati 15,3 protsendil puukidest, neoerlihhioosi tekitaja Neoehrlichia mikurensis 11,7-l, Borrelia miyamotoi põhjustaja kolmel ja puukentsefaliidiviirus  1,6 protsendil puukidest.

Uuringu tegijad tõdesid, et linnaski varitseb oht saada puugihammustus ja iga aastaga suureneb oht nakatuda mõnda puukidega levivasse haigusesse. Seega tasuks ka linnaoludes järgida puugiennetusmeetmeid, vähendamaks nakatumisriski.