Eesti maakoolide tulevik: koolid asuvad kogukonnamajades

Metsküla algkool suleti tänavu sügisest Lääneranna vallavolikogu otsusega. Praegu tegutseb kool geriljakoolina ehk lapsed käivad seal õppimas, kuigi ametlikult kooli ei eksisteeri. Kohtuvaidlus Metsküla lapsevanemate ja vallavalitsuse vahel on pooleli. Foto: Mailiis Ollino

Eesti maakoolide tulevik sõltub eelkõige kohalike avalike teenuste tervikvaatest ning õpetajakoolituse kättesaadavusest maapiirkondades, nagu arenguseire keskus äsjases lühiraportis "Õpetajate järelkasvu tulevik: maakoolide õpetajad aastal 2040" esile tõi.

Arenguseire keskuse eksperdi Eneli Kindsiko sõnutsi tegutsevad Eesti koolid väga erinevates tingimustes ning nende edasist arengut määravad eri tegurid. "Maakoolide tulevikku kujundab enim see, kas väikese õpilaste arvuga koole või kooliastmeid edaspidi pigem suletakse või õnnestub kohalikel omavalitsustel ja riigil leida nende sulgemisele alternatiive. Näiteks loobuda pooltühjadest ja amortiseerunud koolimajadest energiatõhusate kogukonnamajade kasuks, kus ühe katuse all on peale kooli ka teisi kogukonnale olulisi teenuseid. Analüüsist tuli välja, et teine oluline tegur on õpetajakoolituse kättesaadavus väljastpoolt Tallinna ja Tartut," selgitas Kindsiko.

Maakoolide õpetajate järelkasvu põhistsenaarium ehk praegust suundumust arvestades kõige tõenäolisem on lapsevanema-õpetaja oma: maakoolide lapsed saavad esimese kuue klassi hariduse koolides, kus õpetajaskonna moodustavad eelkõige vanemad. "Praeguste olude süvenedes jõuame suure tõenäosusega aastal 2040 olukorrani, kus maakoolid muutuvad justkui kolme kuni viie pere isiklikuks ettevõtmiseks, kus lapsevanemad teevad suure osa õpetamistööst ise ära. Pärast 6. klassi tuleb aga lastel paratamatult liikuda suuremasse kooli, mis võib tekitada üleminekuraskusi," nentis Kindsiko.

Arenguseire keskus tõi esile, et maakoolide õpetajaskond on linnapiirkondadega võrreldes vanem ja pensioniealisi õpetajaid on maal rohkem, samuti jääb kvalifitseeritud pedagoogide osa linnakoolidele alla. Lapsevanema-õpetaja stsenaariumi puhul ei suleta koole kergel käel hoolimata õpilaste arvu kahanemisest, kuid maakoolid ei suuda kvalifitseeritud õpetajate pärast linnakoolidega võistelda. Seetõttu hakkavad koolid järjest enam rakendama õpetajaametis kohalikke karjääripöörajaid ja lapsevanemaid-õpetajaid.

Kvalifikatsioonilõhe süvenemine maa- ja linnakoolide õpetajate vahel tähendaks paratamatult suurt hariduslikku kihistumistki. "Lõpuks võime jõuda olukorrani, kus lapsevanemad sõidavad kodulähedasest koolist mööda ja viivad lapsed head haridust andvasse, kuigi kaugemal asuvasse kooli," selgitas Kindsiko.

Eesti maakoolide tuleviku vaates parim on kogukonnaõpetaja stsenaarium, kus õpetajad on välja kasvanud kohalikust kogukonnast. Tänu õpetajakoolituse kättesaadavusele kodukoha lähistel või tsükli- ja kaugõppele ei ole tulevased pedagoogid sunnitud kolima Tallinna või Tartusse. See tähendab, et maapiirkonnad ei kaota noori õpetajaid keskustele, kuhu pereloomise eas õppurid sageli paikseks jäävad. Koolid paiknevad selle stsenaariumi puhul energiasäästlikes kogukonnamajades, kus asub mitu kogukonnale vajalikku teenust. Näiteks teenindab kogukonnamaja raamatukogu nii koolilapsi kui eakaid, seminari- ja kultuuriruumid võõrustavad külapidusid ja laste lõpuaktusi, ent ruumid on väljaüüritavad, et kogukonnamaja saaks lisatulu teenida.

"Tähtis küsimus on ka see, kas ühe kohaliku omavalitsuse kõigis seitsmes koolimajas peab olema eraldi loodusainete klass, keemialabor, robootikaklass. Enamasti on need kaunis tagasihoidlikult varustatud. Kui iga kogukonnamaja oleks spetsialiseerunud, tekiks koolide vahel koostöö," ütles Kindsiko.

Arenguseire keskuse uurimissuuna "Õpetajate järelkasvu tulevik" raames valminud õpetajate järelkasvu stsenaariumid ei ole siiski lahendused praegustele probleemidele, vaid on loodud, et mõista, mis saab siis, kui üks või teine trend süveneb. "Kui mõni stsenaarium tundub ehmatav või koguni vastumeelne, tasub mõelda, kuidas seda vältida," rõhutas Kindsiko.