Häädemeeste vallas Merekülas elab verekoer Race. Koera omanik, mitmesuguseid koeri pidanud Andry Kikkull on veendunud, et tulevikus tal ainult seda tõugu kutsad ongi. “Verekoer pole päris koer, vaid omamoodi elukas. Tema kohta öeldakse, et koer on pandud nina külge,” muigab omanik. Peale suure nina on sel koeral hiigelsuured kõrvad ja tundub, et kui ta neid lehvitaks, võiks lennatagi.

Verekoeri on vähe kogu maailmas, Eestis võib nad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Pärnumaal elab neist vaid üks: selle loo kangelane, kes mõni nädal tagasi kodu lähistel metsas sügavasse auku kukkus. ​Õnnekombel pääses üle 35 kilo kaaluv koer vigastusteta ega hakanud pärast õnnetust metsa pelgama. “Race on suur, aga pehme. Temaga ei juhtunud seal augus õnneks midagi ja metsas tuuseldab ta nagu enne,” kiidab koeraomanik, kel kodus veel dobermann ja taks, oma noorimat neljajalgset sõpra. Verekoer on väga vana tõug ja arvatakse, et selle aretasid mungad Belgias Saint-Hubert’i kloostris hirvejahiks. Kõige paremaid isendid kingiti kuningatele. 7. sajandil kasutati neid koeri  inimeste jälitamisel. “Šotimaa piiril tõmmati nende abil maha ebaseaduslikke piiriületajaid ja salakaubavedajaid. Lõhnaajamine on talle verre süstitud,” räägib Kikkull.

Kommentaarid
Copy