Loodus- ja linnuhuvilistes on tekitanud vastakaid arvamusi kahe vaatetorni lammutamine väärikatel kaitsealadel. Põhjusi, miks Ruunasoo vaatetorn ja laudrada ning Pikksaare linnuvaatlustorn maastikult kadusid, selgitavad kaitseala valitseja ja majandaja.
Aga alustagem kolme aasta tagusest ümberkorraldusest, millega riikliku looduskaitsekeskuste reformiga eraldati teineteisest kaitsealade haldamine ja tegelike tööde tegemine. Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ülesandeks sai kaitstavate objektide tähistamine, elupaikade ja maastike hooldamine (näiteks võsalõikamine, vaadete avamine) ning külastuse korraldamine. Keskkonnaamet peab hoidma silma peal kaitsekorralduskava järgi toimetamisel.
Ümberkorraldusega anti RMK-le 1957. aastal moodustatud Nigula looduskaitseala ja 1964. aastast Rongu ürgmetsa kaitse alla võtmisega asutatud Sookuninga looduskaitseala külastusobjektid.
Veidi tausta
Tunnustatud loodusuurija ja Nigulale rohkem kui käe andnud Agu Leivits on keskkonnaameti loodusosakonna palgal ja teeb Vana-Järvel kaitseala keskuses nüüdisaegsete sidevahenditega kaugtööd, sest pealinna kontoriga saab paarisaja kilomeetri kauguselt ka nii suhelda.
“Kui eelmisel aastakümnel oli Vana-Järve Nigula looduskaitseala või siis looduskaitsekeskuse perioodil kogu Pärnu-Viljandi regiooni administratiivne keskus, siis praegu toimub siin edasi sisuline eluslooduse seire ja uurimisega seotud tegevus,” selgitab Leivits. “See ongi pigem see, milleks legendaarse Nigula looduskaitseala kauaaegse direktori Henn Vilbaste eestvõttel veidi üle 30 aasta eest Vana-Järve lagunev taluhoone kaitsealale soetati ja päästeti sellega tsiviilkaitseõppuse käigus mahapõletamisest.”
Tollane eesmärk oli Vana-Järvest arendada midagi bioloogiajaama laadset, nüüd töötavad seal keskkonnaameti looduskaitseosakonna ja regiooni looduskaitsebioloogid. Sealt, Eesti ja Läti piirialalt korraldatakse kogu Eesti eluslooduse seiret, tegeldakse arendusega, kasutades satelliitidelt ja lennukitelt saadavat kaugseireinfot eluslooduse muutuste jälgimiseks ja väärtuste seisundi prognoosimiseks modelleerimise meetodil.
Suviti on Nigula keskus välis- ja kodumaiste tudengite praktikakoht, nende töö- ja elamistingimustele vastab uurimis- ja seirekeskus, mis avati 2009. aasta 2. veebruaril, rahvusvahelisel märgalade päeval.
RMK silmis ohtlikud
Pikksaare linnuvaatlustorn ja Ruunasoo laudrada ning vaatetorn ehitati RMK väitel 2005. aastal ja tellija oli riiklik looduskaitsekeskus. Tornide tehniline lahendus ei olnud ehk parim võimalikest ja nende kasutusaeg jäi lühikeseks, nii et möödunud sügisel polnud enam turvaline nende vaateplatvormile tõusta. Rajatistel ei olnud vundamenti, puit oli pinnasega kokkupuute kohas pehkinud, ehitamiseks oli kasutatud ilmastikutingimuste vastu kaitsmata puitu.
Rabas laugastesse igaveseks vajunud koduloomade järgi Ruunasooks ristitud alal, Nigula järvest üle tee jäänud Ruunasoo vaatetorni ja selleni viiva laudtee ning Tali küla poole eramaale jääva Pikksaare linnuvaatlustorni lammutamise otsuse tegid keskkonnaamet ja RMK.
“Kuna nimetatud objektid olid ehitatud 100 protsenti puidust, oli nende vananemisaste ühtlane, see tähendab nende rekonstrueerimine, pehkinud osade väljavahetamine ei olnud võimalik,” kinnitab RMK Edela-Eesti piirkonna juhataja Karin Grents.
RMK kommunikatsioonijuht Mari-Liis Kitter lisab näite Saaremaalt, kus Koigi rabas anti RMK-le 2009. aastal üle kaks torni, millest üks oli pikali kukkunud ja teine läheb lammutamisele, sest on külastajatele ohtlik. Uus vaatetorn peaks Koigi rabasse ehitatama tuleval aastal Euroopa regionaalarengu fondist eraldatud toetusega.
“RMK panustab aastas ligi 700 objektist koosneva külastuskorraldusliku taristu majandamisse poolteist miljonit eurot, mida täiendab Euroopa regionaalarengu fondi projektide raha,” täpsustab Kitter. “RMK lähtub loodusalade planeerimisel ja majandamisel terviklikkuse printsiibist, eesmärk on luua külastusobjektide kogumeid, mis võimalikult katvalt tutvustaksid alade kaitseväärtusi, looksid külastajatele mitmekülgseid liikumisviise, tagaksid looduskeskkonna säilimise.”
Kitter lisab, et kõnealused tornid olid külastajatele ohtlikud. See tingiski RMK ja keskkonnaameti vastavate töötajate ühise otsuse (kohtumine Vana-Järvel 25. novembril 2011) Pikksaare vaatetorn ja Ruunasoo laudrada ning torn lammutada. Samadel põhjustel otsustati lammutada Matsi lammirada Sookuninga looduskaitsealal ja Häädemeeste jõesuudme vaatetorn Luitemaa looduskaitsealal.
Keeruline ligipääs
Piirkonna juhataja Grentsi selgituse järgi oli Nigula looduskaitsealale jäänud Pikksaare ja Sookuninga looduskaitsealal olnud Ruunasoo rajatiste külastamine raskendatud nende asukoha tõttu. Pikksaare vaatetorn asus eramaal heinamaal elektrikarjusega piiratud alal, Ruunasoo laudraja ja torni külastamine oli raskendatud raja alguses oleva põllumaa pärast.
“Ruunasoo laudraja ja vaatetorni puhul oli tegemist omavolilise ehitisega, see tähendab puudusid ehitus- ja kasutusluba,” märgib Grents.
“See jutt ei vasta tõele,” väidab Nigula looduskaitseala tollane direktor Enn Vilbaste. “Tornid olid ehitatud keskkonnainvesteeringute keskuse projektirahaga ja tollal ei saanud me isegi ühtegi istepinki avalikuks kasutamiseks ehitada ilma loata, sest vastasel korral ei oleks raha liikunud, ning peale KIKi hoidis ehitamisel silma peal keskkonnainspektsioon.”
Vahepeal on olnud keskkonna- ja looduskaitses mitu reformi ja Vilbaste arvates ei ole RMK leidnud tollaseid dokumente üles ning seepärast ei vastagi nende esindaja väide tegelikkusele.
“Tornid jäid eramaadele, maaomanikega olid lepingud lõppenud, neid ei pikendatud, RMK vaatab, kuidas neil on lihtsam,” leiab Vilbaste, kelle isa Henn Vilbaste oli Nigula looduskaitseala kauaaegne legendaarne direktor.
RMK poolelt vaadates ei erine Ruunasoo raja vaatamisväärsused suuresti Nigula raba õpperaja väärtustest, mistõttu on mõistlik kaitseväärtuste säilitamise seisukohast rekonstrueerida Nigula rada ja vähendada Ruunasoo sihtkaitsevööndi häiringuid.
Kahe vaatetorni ametkondadega kooskõlastatud lammutamine algas märtsi lõpus ja aprilli alguses jõuti tööga ühele poole.
Nigula looduskaitsealal saavad huvilised külastada Nigula raba õpperada 530 meetri pikkuses raja algusest Nigula järve äärse tornini. See osa laudrajast uuendati tunamullu ja raja põhjapoolsele harule on tehtud laugaste ületamiseks uus ujuv sild. Kaitseala majandaja hinnangul on heas korras järveäärne vaatetorn, kuid ülejäänud rada on halvas seisus ja vajab suuri investeeringuid.
Nigula õpperajal käib aastas keskeltläbi 2000 külastajat.
“Pidev külastuse mahu seire ja iga-aastane Nigula raba haudelinnustiku seire on võimaldanud jälgida külastuste mõju rabalinnustikule,” mainib Grents. “Uuringust on selgunud, et avatud rabamaastikku läbivad laudrajad mõjutavad oluliselt haudelinnustikku, linnud ei pesitse laudtee vahetus läheduses. Ja arvestades, et Nigula laudtee täisring asub raba keskosas, muudab ta olulise osa linnustikule sobimatuks.”
Esimene laudrada
Nigula looduskaitsealale 1970. aastal rajatud laudtee oli riigis üks esimesi, seda pikendati 1994. aastal. Vahepeal on Lõuna-Pärnumaale lisandunud mitu külastatavat raba. Aeg on teinud korrektiivid ja RMK leiab, et arvestades halba mõju ja külastajate madalat huvi Nigula 6,8kilomeetrise õpperingi läbimise vastu, ei ole otstarbekas hoida rabas kasutatavana nii pikka häiringut.
RMK ja keskkonnaameti spetsialistid on seisukohal, et seda ligi seitsme kilomeetri pikkust rada ei ole otstarbekas uuendada rabalinnustiku häirimistundlikkuse tõttu. Kuid arvestades raja tähtsust loodushariduse ja looduskaitse ajaloos, rekonstrueeritakse rada algsel marsruudil Salupeaksini, see tähendab 2,4 kilomeetri pikkuses.
Raja taastamiseks esitas RMK aasta alguses eeltaotluse Euroopa regionaalarengu fondi looduse mitmekesisuse säilitamise programmist raha saamiseks.
Nigula raba õpperaja naabruses Sookuninga looduskaitsealal on külastajate käsutuses Sandra matkarada ja torn. Objekti külastamisel peab arvestama, et seal kehtib liikumiskeeld 1. veebruarist 31. juulini.
Teadlaste kasvulava
Nigula ja Sookuninga looduskaitseala on loodud rabamaastike, -koosluste ja -liikide kaitseks ning külastusobjektide rajamisega nendel aladel on RMK ettevaatlik.
“Külastuse korraldamise aluseks kaitsealadel on kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava, mille koostamise eest vastutab kaitsealade valitseja, see tähendab keskkonnaamet. Nigula keskuse hooneid kasutab keskkonnaamet nii kaua, kuni ta seda vajalikuks ja mõistlikuks peab,” märgib Kitter, kes esindab RMK arvamust.
Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja Sulev Vare kinnitab, et Nigula keskus täidab keskkonnaametile mitut olulist rolli ja on asutusele kindlasti vajalik.
“Nigulas baseerub metsloomade rehabilitatsioonikeskus, siin on mitme looduskaitsebioloogi kontoriruumid, kaugseire tugijaam ning praktika- ja välitööbaas loodusteaduste erialade tudengitele,” lisab Vare.
Keskkonnaametist vaadates hakkab Nigula kujunema põlislooduse, kaugseire ja sooteaduse kompetentsikeskuseks. Spetsialistide järelkasvu kasvatamise mõttes ei jäta Vare mainimata, et praktiliste kogemuste omandamine kaitsealadel on loodusteaduste tudengitele väga tähtis.