Ratastooli line-tantsijad laagerdasid Nooruse majas

Kaie Seger laagrilistele line-tantsu õpetamas. Foto: Anu Jürisson

Pärnu Nooruse maja peeglitega tantsusaal täitus üheks päevaks kõikjalt Eestist siia laagrisse tulnud ratastoolirivitantsijatega.

Line-tantsu nii ratastoolidega kui ilma Eestisse toonud Kaie Seger ratastooliga ees ja ülejäänud mitmes rivis tema juhatusi tähelepanelikult jälgimas – sellist pilti võis näha Rääma kandi kultuurimajja astudes.

Segeri sõnade kohaselt toimus sellisel kujul üleriigiline ratastoolitantsijate laager kolmandat korda. Esimesed kaks laagrit korraldati kahel aastal järjest Haapsalu spordihoones just selle eesmärgiga, et kõik osalejad saaksid kodunt eemale. Haapsalus ei ole ratastoolitantsijaid.

Vahepeal jäi paar aastat vahele, nüüd kohtuti vahelduse mõttes Pärnus ja traditsiooni on kavas kevaditi jätkata. “Esiteks on meid rohkem, kui alguses oli, ja vaikselt tuleb järjest juurde. Selline kord aastas kokkusaamine on äärmiselt vajalik, sest muidu igaüks oma väikse pundiga nikerdab oma saalis. Kokkukuuluvuse tunnetamine hoiab seda asja elus,” avaldas Seger.

Ratastoolitantsijad on alati osalenud line-tantsufestivalil ja laager annab hea võimaluse õppida selle tarvis tantse üheskoos. “Mine tea, võib-olla satume ühel hetkel suurele tantsupeole. Selline mõte on ammu edasi antud järgmise tantsupeo korraldustoimkonnale ja seda on arutatud, aga otsust ei oska veel öelda,” rääkis Seger.

Ratastoolirivitantsu ei tehta maailmas kuigi palju, populaarsem on ratastooliseltskonnatants paarilisega, kes on jalgadel. Seger mainis, et Eestiski on seda stiili kunagi viljeldud, aga praegu neid treeninguid ei toimu, põhjuseks terve paarilise leidmise, ruumi- ja transpordiprobleemid.

“Kui meie aastal 2004 alustasime siin selles saalis (Nooruse majas, A. J.) pärnakatega kui pioneerikamp, enam seltskonnatantsu ei eksisteerinud,” tõdes Seger.

Kui Seger toona avastas, et sellised tantsud on paberil olemas, viis juhus ta kokku Hollandi tantsuõpetajaga, kellel olid kontaktid Hollandis tegutsevate ratastoolirivitantsijatega. Sinna Seger õppima sõitiski ja pärast kingitud tantsutooliga naasmist kutsus Pärnus kokku siinsed huvilised.

Nüüdseks on nii pärnakad kui tallinlased osalenud tantsufestivalidel lähivälismaalgi, olgugi ratastoolide vedu, invatualettide ja liftiga hotellide leidmine paras peavalu. Lipulaevana on pärnakad viinud selle tantsustiili Eestisse laiali, kuid põhiraskus on juhendajate leidmine.

Järvamaal jalgadel line-tantsuga tegelnud Maire Ilves sattus Paidesse ja sealt edasi Tapa valda Imastu koolkodusse ratastoolitantsijaid juhendama Segeri ettepanekul. Tantse õpivad rühmad üksteiselt ja uuele muusikale loovad tantse tuntud koreograafidki, need on kättesaadavad internetist. Samuti mõeldakse ise tantse välja.

“Tänu tantsule on ratastooli-inimesed aktiivsemad. See on põhjus, miks sa pead kord nädalas kodunt välja tulema, sest kõik teised ootavad ja sõltuvad sinust. Kokkusaamine toob neile silmadesse sära ja annab kõigile hea tuju,” kostis Ilves.