Kommentaar: Rahulikult Lähis-Idast

Toomas Alatalu. Foto: PP

Tegelikult läheb suur poliitika edasi küllalt selgete sõnumitega: 300 rahuvalvaja saabumine Süüriasse käib aegluubis. See tähendab, et kokkulepitud aeg – 90 päeva – mõnevõrra pikeneb. Lisame sellele, et järgmine suurriikide ja Iraani esindajate kohtumine toimub 23. mail Bagdadis ehk kohas, millest Iisraeli raketid võiksid teoreetilise rünnaku korral Iraani lennata. Ja et eelmine kohtumine lõppes positiivsel noodil, on raske uskuda, et uuesti kokku saades tekib nii ületamatu vastasseis, et pole muud väljapääsu kui sõda.

Lisagem detail, mis meie inforuumis ei taha kuidagi levida: 2. aprillil teatas India peaminister, kes äsja oli võõrustanud BRICSi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) tippkohtumist, et tema läheb kindlasti blokivälisusliikumise (NAM) tippkohtumisele Isfahanis augusti lõpul. Aga see on pool garantiist, et 118-liikmelise riikide ühenduse esindajad Iraanis kohtuvad. Väheusutav, et Iisraeli raketid lendavad enne kohale ja kohtumine jääb ära.

Peamine on see, et oma jännijäämist on hakanud tunnistama üle aasta Iraani ründamisplaanidega pingeid kruvinud (seda on korduvalt arutatud Eesti teleekraanilgi) Iisraeli ladvik. USAd väisanud kaitseminister Ehud Barak teatas nädal tagasi järsku, et Iraani kõrgem juht ajatolla Khamenei olla andnud korralduse tuumarelva mitte teha ja et ”oht Egiptusest olla suurem kui oht Iraanist“. Vaat nii!

Mis puutub palestiinlastesse endisse, siis nad pole pärast mulluseid sündmusi ÜRO peaassambleel, kus ülivõimsa Iisraeli lobi survele (hääletus Kongressi esindajatekojas andis tulemuse +407; -6 ja 7 hääletamata jätnut) järele andnud Barack Obama eestvedamisel blokiti hääletus ÜRO julgeolekunõukogus, oma hoiakuid muutnud. Ei mingeid kõnelusi enne Iisraeli elamuehitustegevuse lõpetamist ja nõustumist 1967. aasta piiridega. Juudiriigi ladvik jätkab jonnakalt ehitamist, mida Euroopa Liidu juhtkondki peab taunima ja teeb seda (vastavate otsuste edastamine meie inforuumis käib kuidagi muu hulgas).

Praegu on aga Lähis-Ida seis säärane, et september on kohe käes ja asjaolu, et Mahmoud Abbas jätab ÜRO kõnetooli minemata, on välistatud.

Kohe-kohe peaks kardinaalselt muutuma Palestiinasse suhtumine Prantsusmaalgi, sest Nicolas Sarkozyd on ka parempoolsete leeris peetud – õigusega – kõige Iisraeli-sõbralikumaks Prantsuse presidendiks ja Francois Hollande’i ehk sotsialistide programm näeb ametlikult ette Palestiina riigi loomise toetamist.

Seda põnevamaks kisub asi Ühendriikides, kus mujal toimuvat arvestades kipub Palestiina küsimus kujunema keskseks teemaks valimiskampaanias. Mitt Romney on võtnud selgelt Iisraeli toetava hoiaku ja kritiseerib Obamat Iisraeli positsioonide nõrgestamise pärast. Traditsioonilise väite kohaselt tagavad juudi organisatsioonid kuni poole demokraatide elik Obama ja veerandi vabariiklaste ehk Romney valimiskampaania rahast. Eks varsti ole kõigil võimalus veenduda, kas too rusikareegel seekordki kehtib.