Rahvaloendajale avanes Eesti elu masendav pale

Eluaegset sporditöötajat Sirje Soovikut hämmastas nii rahvast ja eluruume loendades nähtud viletsus kui kehvuses elajatest kiirgav elujaatav energia. Foto: Urmas Luik

Ehkki internetis ja trükimeediaski on lugeda rahvaloendajate töös ette tulnud arvukatest lõbusatest juhtumistest, nägid loendajad Eesti elu tegelikku palet.

„Okei, kui ma üksi seda räägiksin, võib mõni seda mitte uskuda, aga meid oli piirkonnas 14 loendajat, me saime iga päev kokku ja keegi ei öelnud, et meil on kõik nii ilus, kõik on nii kaunis, nagu riigijuhid räägivad,” tõdes Sirje Soovik, Sindis rahvast kokku lugenud nüüd töötu spordijuht. „Kõik olid hämmastuses, kuidas tänapäeval elatakse. Kui nad poleks oma silmaga näinud, ei usuks nad, et 21. sajandil võib niimoodi elada.”

Elada nii, et pole süüa, tuba on kütmata ja riie seljas pikast kandmisest viledaks kulunud. Mitte et inimene tahakski vaesuses elada või see oleks tema elustiil, vaid seepärast, et ühiskond on temalt võtnud kõik, mis tal veel tööjõulise inimesena anda oli, ja siis nagu kasutu nartsu kõrvale visanud.

Vaesus muserdab

Aga kõik see jätab inimesesse jälje. Mis kõnelda sellest, kui vaesuses elama on tõrjutute kõrval sunnitud nende lapsed või lapselapsed. Neid mõjutab see kogemus läbi elu, juhul kui virelemine neid kohe ei murra või kõverale teele ei painuta.

„Kui lähed õigesse ellu, siis ma ei oleks uskunud, ütlen kõigile, ma ei oleks uskunud, et nii elatakse,” laiutas Soovik käsi. „Nad ei ole joodikud, nad ei ole asotsiaalid, kes elavad ei tea kus. Neil polegi muud võimalust, kui nad on ära lükatud.”

Eriti pani rääkijat nördima loidus neilt, kes on määratud või kui täpne olla, kes on ise valinud töö hädalisi abistada.

Seejuures on Soovik enam kui kindel, et abivajajad pole oma muredega üksi sellepärast, et ülekoormatud sotsiaaltöötajad ei jõua regulaarselt iga hädaliseni, vaid põhjused on proosalisemad. Oma väite kinnituseks meenutas ta naist, kes oli natuke omamoodi, ent mõistuse juures.

Kui Soovik tollest naisest sotsiaaltöötajaga juttu tegi, kuulis ta väidet, et naist on jõudumööda aidatud ja aidataks ehk enamgi, aga ta on “sihuke imelik”, teistsugune kui ülejäänud. „Ja siis selle pärast ei saa inimest aidata, et ta on natuke teistmoodi!” hüüatas Soovik.

Valed küsimused

Kõige kurvem sellistel juhtudel on see, et abivajajad ei lähe ametnike ukse taha lärmama, veel vähem prõmmima ja oma muret kuulutama. Isegi siis, kui väliklosett on majast kümnete meetrite kaugusel ja vett tuleb tassida mõnesaja meetri tagant.

Rääkimata külmast toast, sest katlamaja kui ebarentaabel ettevõte pandi kinni.

„Inimesel on kodus kõik piinlikult puhas, aga tal ei ole raha ja ta ei lähe kusagile kerjama,” rääkis Soovik nähtust. „Siis on tal lapsed tööta, neil on omakorda lapsed ning väike vanainimene üritab neid kõiki elus hoida.”

Äsja kirjutatut silmas pidades pole imeks panna, miks mõnelgi pool kuulis rahvaloendaja etteheidet, miks ta küsib, kui mitu tuba on konkreetses elamises või kui palju on loendataval lapsi, ent miks ei päri, kuidas inimene kas pensioni või mõne toetusepiskuga hakkama saab.

Seejuures on imekspandav, et puudusekannatajad on raskuste kiuste säilitanud optimistliku ja lahke meele.

Iseäranis jäi Soovikule meelde üks pealt 90aastane väike kõhn 18 aastat pime olnud vanadaam, kes pärast poolteist tundi kestnud ankeeditäitmist kuulutas, et rahvaloendaja tõi talle päikese ja ta on nüüd nii õnnelik.

„Mõtlesin, et vanainimene pööras ära, aga kui järgmisel päeval samasse majja läksin, rääkis naaber, et teate, see naine ütles, et ta hakkas mingit valgust nägema,” meenutas Soovik. „Mõtlesin, et issand, ma olen nad kõik ära pööranud, aga naine oli nii õnnelik. Ma sain nii palju energiat nende kõikidega suhtlemisest.”

Süütunne ei anna asu

Kuigi rahvaloendusest on üksjagu aega möödas, kannab Soovik endas süütunnet, et ta suutis ja suudab eluraskustega tulutult maadlejaid aidata vaid piskuga, mis tegelikult vaja mineva kõrval on magusapiisk mõrus hädaookeanis.

„Mina, töötu, tahaksin neid aidata, aga käed jäävad lühikeseks,” tõdes Soovik. „Ma ei räägi neist, kes on oma eluga rappa läinud, ehkki neid tuleb ka aidata, aga mõni Pärnumaalt valitud riigikogulane võiks tulla, käia suvalistes peredes, mitte valikperedes, ja näeks siis, mis elu elatakse Eestis tänapäeval, 21. sajandil tegelikult.”

Kokku värbas statistikaamet 2012. aasta rahva ja eluruumide loenduseks eri tööperioodideks üle 2400 inimese: 2200 rahvaloendajat (sealhulgas 200 ooteajal loendajat), 132 piirkonnajuhti, 15 ringkonnajuhti ja 90 andmetöötluse operaatorit.

Viimase ehk 11. rahvaloenduse algsed tulemused avaldatakse hiljemalt käesoleva aasta 31. maiks.

Järgmine rahvaloendus Eestis toimub 2020/2021. aastal, aga seda juba vaid registrite põhjal.