Vabatahtlik merepääste kujuneb politsei abijõuks

Pärnu lahe merepääste seltsi liikmeid Norman Talsonit ja Maarja Küttät võisid pärnakad näha laupäeval Vallikäärus ohutuspäeval. Pärast üritust tuli neil minna appi Liu nina juurde jahile, mis oli roolilehe kaotanud ja juhitamatuks muutunud. Vabatahtlikud merepäästjad pukseerisid jahi Pärnu sadamasse. Foto: Urmas Luik

Eesti vabatahtlik merepääste on priitahtlike tuletõrjujate tegevusega võrreldes veel lapsekingades, ent võtab jõudsalt maistele ametivendadele järele.

Merepäästetöö paremaks korraldamiseks võttis riigikogu juunis vastu seadusmuudatused, millega reguleeritakse vabatahtlikke merepäästjaid puudutavad üldpõhimõtted, pädevus, töökorraldus, väljaõpe, tunnustamine, hüved ja tagatised, nõuded ja vabatahtliku merepäästja staatusest vabastamine.

Tänavu 1. septembril jõustuva seaduse alla käib Pärnu maakonnas kaks ühingut: Varbla vallas Paatsalus paiknev MTÜ Pärnumaa Merepääste ja Pärnu lahe merepääste selts (PLMS), mille tööpiirkond on eeskätt Pärnu laht, aga ka sinna suubuvad siseveekogud.

PLMSi juhatuse esimehe Norman Talsoni jutu järgi sünnib merepäästeseltsinguid kõikjal riigis tublisti juurde ja küllap annavad organiseerumisele tuge ja edasiviivat jõudu kõnealused seadusemuudatusedki.

On ju vabatahtlikele merepäästjatele tegu märkimisväärse sammuga, sest varem ei kohanud Eesti seadusandluses üldse mõistet “vabatahtlik merepäästja”.

“Mis tähendab, et meie peamisel koostööpartneril politsei- ja piirivalveametil oli juriidiliselt võimatu meid merele päästetöödele kutsuda,” selgitab Talson.

Klubist päästeseltsiks

Septembrist jõustuvate muudatuste järgi kaasab politsei vabatahtlikke merepäästjaid otsingu- ja päästetöödele sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, Narva jõel ja veehoidlal, et leida ohtu sattunud või kaduma jäänud inimesi ja sõidukeid.

Vabatahtlikud osalevad päästetöödel sõltuvalt läbitud õppe mahust kas koos politseinikuga või politsei ülesandel iseseisvalt. Kusjuures politsei tegevuses osalemise ajal on nad riigivõimu esindajad, kelle seaduslikud korraldused on kohustuslikud täita.

Ehkki mittetulundusühingutesse koondunud vabatahtlikud on politsei- ja piirivalveametiga aastaid koostööd teinud, sõlmitakse edaspidi ühingutega tsiviilõiguslik leping, et merepäästjate tegevust senisest täpsemalt korraldada. Samuti võib teha lepingu ennetustöö korraldamiseks.

PLMS on oma kolme tegevusaastaga löönud kaasa nii päästetöödes kui korraldanud ennetustööd, kuid tegelikult seltsi sünd otseselt ühe ega teisega seotud pole.

Talsonil ja tema kahel mõttekaaslasel oli mõttes asutada veespordiharrastust edendav mereklubi, ent organiseerumise käigus kujunes sellest päästeühing. “Kuulsime, et Ida-Virumaal on loodud esimesed vabatahtlike merepääste seltsid, mis sõidavad merd, aga tegelevad ka merepäästega. Leidsime, et meiegi võiksime hobi kasulikuga ühendada,” meenutab ta.

Selts on praeguseks kasvanud 18 liikmeni, kelle seas on nii piirivalvureid, päästjaid, politseinikke, kalureid, riigiametnikke kui kaitseliitlasi.

Kuuludes Eesti vabatahtlike mere- ja järvepääste sidusorganisatsiooni, on osaletud INTERREG IV programmi kaudu mitmel õppusel.

“Oleme käinud ühes teiste Eesti veepäästeühingutega Soomes, Taanis, Rootsis rahvusvahelistel koolitustel ja hankinud vähesel määral päästevarustust,” räägib seltsi liige Maarja Küttä.

Kaater lõi pretsedendi

Nagu ülejäänud päästjatel on vabatahtlike merepäästjate võimekus seotud paljuski tehniliste vahenditega, mille soetamiseks üksi ühingu liikmemaksust ei jagu.

Toetajaid leida on keeruline, nendib Küttä. Suuresti just seetõttu, et ei teata, mida vabatahtlik merepääste endast kujutab. Abi võiks olla oma tegevuse häälekast propageerimisest. Juba seetõttu, et inimesed teaksid, kelle poole hädas pöörduda.

Seni on selts abistanud eraisikuid ja politseinikke peamiselt tuukritöödel, kus on otsitud vette kukkunud esemeid. Jahisadamas näiteks merre kadunud rahakotte, autovõtmeid. Tõsisematest juhtumitest on PLMSi jõudu läinud vaja läbi jää vajunud mootorsaanide väljasikutamiseks ja merele jäänud kalapaatide pukseerimisel.

Oma seltsi tegevust kutsub Talson “kulupõhiseks teenusepakkumiseks kasumliku eesmärgita”. “Näiteks satub kalur või harrastusmeremees mootoririkke tõttu merel hätta, ent tegu pole eluohtliku ega kiireloomulist reageerimist nõudva olukorraga. Oht on vaid varale ja appi kutsutakse meid,” selgitab ta.

Kütusekulu kompenseerib hättasattunu omavahelisel kokkuleppel, abistajad ise aga tasu ei saa.

Väiksemate aluste madalikult lahtitõmbamisel kulub marjaks ära kaater, mille Lääne prefektuur mullu ühingule kinkis. Seda tegu võib pidada pretsedendiks, sest varem pole Eestis riigiamet merepäästjatele vara üle andnud.

Enne Haapsalu kordoni piirivalvurite kasutuses olnud, kuid nüüd Vana-Pärnus Sauga jõel Tartu ülikooli mereinstituudi kai ääres seisev alus on küll merd kündnud juba 1936. aastast, kuid masina mootor ja elektrisüsteemid on heas korras.

Novembris saadud alust remonditi terve talv ja ristiti Elsaks. Sõiduk arendab kiirust kõigest kümme sõlme, see-eest kannatab sellega tormisemagi ilmaga merele minna.

Tähelepanu ennetusel

Talson möönab, et väljakutseid tuleb kolmandat suve tegutsevale päästeseltsile veel vähevõitu, sest enamasti püütakse sõprade-tuttavatega abiga kaldale naasta. Ja kes veidi alkoholi pruukinud, pelgab trahvihirmu tõttu korravalvureid tülitamast. Merel seilates on väikelaeva juhile lubatud 0,8 promilli ületamine kerge tulema.

Ent isegi, kui tõsist ohtu näikse mitte olevat, ei tasu kutsungiga viivitada. Süütu mootoririke ei ohusta otseselt elu, aga triivides juhitamatu alusega avamerele või kivide otsa, muutub olukord kardinaalselt.

“Pole vahet, kas inimene helistab siis häire- või merevalvekeskusesse. Igal juhul suunatakse merelt tulnud kõne Kuressaarde merevalvekeskusesse ja kui selgub, et elule ohtu pole, annab keskus meile häire edasi,” kirjeldab Talson.

Kaheliikmelise tandemi suudaks selts praegu iga kell appi lähetada.

Abistamise kõrval lööb selts kaasa ohutusteemaliste õppepäevade korraldamisel. Ennetustegevuse koordineerimisel on hea koostöö mitme omavalitsuse ja päästeametiga.

Mullu näiteks paigaldati päästeameti rahastatava ennetusprojekti “Ohutus valveta suplusaladel” raames Pärnumaal valveta veekogudele 27 veeohutuse infotahvlit, millelt leiab teavet nii suvel kui talvel valveta veekogudel ujumise kohta.

Tahvleid sai Vändra valda neli, Tori valda üheksa, Saarde valda kaheksa, Tahkuranna valda kaks ja Paikuse valda neli.

Kommentaar: Merepääste selts on hea koostööpartner

Operatiivteenuste osutamisel on oluline riigi abi varustuse soetamisel, reageerimiskulude katmisel ja koolituste organiseerimisel. Vabatahtlik teenus on tõhus siis, kui vabatahtlikud investeerivad sellesse oma tahte ja aja, aga vabatahtlik tegevus ei muutu kurnavaks nende pere-eelarvele.

Maismaal vabatahtlikega toimuva koostöö puhul on paigas nii rahastamispõhimõtted kui sündmustele reageerimise mehaanika ja see annab vabatahtlikele kindlustunde ning tagab hea koostöö.

Lääne päästekeskuse koostöö vabatahtlikega tulekustutamisel on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Kui 2006. aastal oli meil 12 vabatahtlikku tuletõrjeseltsi partneriks, siis praegu 36 vabatahtlikku päästekomandot 450 vabatahtlikuga, peale selle reservpäästerühm.

Merepääste korraldamine on küll piirivalve ülesanne, kuid Pärnu lahe merepääste selts on meilegi hea koostööpartner. Nad on edukalt osalenud päästeala projektikonkurssidel ja korraldanud veeohutuse teavituskampaaniat Pärnumaa ujumiskohtades.

Samuti on selts olnud aktiivne abiline päästjatele ja piirivalvuritele ühisõppuste korraldamisel.

Ivar Kaldasaun, Päästeameti Lääne päästekeskuse juht

Kommentaar: Vabatahtlikke päästeseltse võiks juurde tulla

Vabatahtlike kaasamine ja ennetustöö kuuluvad politsei- ja piirivalveameti prioriteetide hulka ja neile pööratakse suurt tähelepanu.

Pärnu maakonnas on kaks vabatahtlike merepäästjate seltsi: Pärnus ja Paatsalus.

Lääne prefektuuri koostöö nendega on olnud väga edukas: oleme korraldanud ühisõppusi, koolitusi, teabepäevi, osalenud koos ennetusüritustel ja vabatahtlikke on kaasatud reaalsetele otsingu- ja päästetöödele. Kõige sellega plaanime edasi minna.

Seega ootame vabatahtlikelt peale otsese päästetegevuse merel osalemist ennetustegevuses ja üldisemas mereturvalisuse tagamises ehk hea meresõidupraktika propageerimises.

Hea koostöö näide on endise piirivalvekaatri PVK-023 kinkimine Pärnu lahe merepääste seltsile. Seda praktikat kavatseme jätkata ja pakkuda oma käsutuses olevaid või vahetamisele minevaid vahendeid esmajärjekorras vabatahtlikele.

Üks meie eesmärke on vabatahtlike seltside loomise propageerimine. Neid võiks olla ka näiteks Kihnu, Värati, Võiste ja Treimani sadamas.

Erki Timusk, Lääne prefektuuri piirivalvebüroo piiriturvalisuse talituse juht