Kui Vändras valitaks aasta õpilast, saaks selle tiitli ilmselt kümnenda klassi noormees Andri Küüts (15).
Kui väga tahta, tuleb soovitu ise koju kätte
Küllap just selle pärast, et noormees tegeleb hästi paljude eri asjadega. Ta on olnud aasta jagu Vändra gümnaasiumi õpilasesinduse president, õpib kõigis ainetes võrdselt hästi ja on viinud ellu nii mõnegi oma unistuse.
Andri Küüts elab Vändrast seitsme kilomeetri kaugusel Vihtra külas ja õigupoolest möödusid tema esimesed kooliaastad seal: poiss läbis ühe aastaga nii kolmanda kui neljanda klassi. “Pingutused olid suured, valasin palju higi, verd ja pisaraid, kuid kõik läks asja ette,“ kinnitab ta.
Mitmel alal andekas
Vändra koolis hakkas noormehele tasapisi huvi pakkuma õpilasesindus, millega ta liitus kaheksandas klassis. Gümnaasiumi õpilasesindusse saavad kuuluda kõik, kes seda tahavad ja on vähegi aktiivsed, teab noormees.
Esinduse nimi on JATS (Juured Algavad Teie Seest) ja see tegeleb koolielu probleemidega, organiseerib kooli traditsioonilisi ettevõtmisi ja neidki sündmusi, mis on mõeldud kogu alevi rahvale.
Teadupärast toimuvad suuremad kooliüritused kõik Vändra kultuurimaja saalis. Nii korraldati märtsi lõpus gümnaasiumis kolmas lühifilmide festival. Iga aasta novembris imiteeritakse laval kuulsaid muusikuid playbackshow’l “Playbox”, mis kogub täissaali ja milleks valmistuvad hoolega kõik klassid.
Andri on suhtleja tüüp ega saa aru hallist massist, kes koolis niisama passib ja vahetunnis aega surnuks lööb, kordagi kellelegi vastu naeratamata. “Endale hakkaks halvasti mõjuma,” pakub ta.
Eelmisel aastal lõpetas Andri Mihkel Lüdigi nimelises Vändra muusikakoolis klaveri eriala. Kiitusega. Peale selle õppis muusikakoolis löökpille, haaras võimalusest kinni.
Samuti tegeleb noormees omal käel fotograafiaga.
Veel käib Andri paar–kolm korda nädalas Pärnus WAF Dance’i koolis tänavatantsutunnis, kus õpib Juss Lindmäe käe all kolmandat aastat tänavatantsu.
Alguse sai see huvi tal juba Vihtra päevil, kui külapoisid tulid mõttele kutsuda tänavatantsuõpetaja kohalikele tundi andma. Õpetaja leiti, kuid fänniklubi kuivas paari kuuga kokku. “Mina jäin. Mul oli suur tahe. Tantsuõpetaja kutsus mind Pärnusse tantsukooli õpinguid jätkama,” meenutab Andri.
Andri tõdeb, et tänu muusikaõpingutele on tema muusikaline kuulmine ja rütmitunnetus arenenud, see on suureks abiks tantsus. “Muusika on mind alati paelunud, kuid tantsuga end muusika vahendusel väljendamine on midagi erilist,” kinnitab noormees. See huvi tähendab maapoisile seda, et mitmel korral nädalas sõidab ta liinil Vihtra–Vändra–Pärnu edasi-tagasi ühtekokku 114 kilomeetrit.
Muusikut noormehest ilmselt ei saa, aga see ei muuda fakti, et muusikaharidus on sellises kodus loomulik nähtus, eriti kui ema on akordioniõpetaja.
Andrile meeldib aeg-ajalt oma mõtteid kirja paneb. Iseendale. “Just praegu on see aeg, kui kõik ära proovida ning tegelda sellega, mis mind tõesti huvitab. Mida aeg edasi, seda vähem on võimalusi selle kõigega tegelemiseks,“ usub ta.
Ameerikat avastama
Hindedki on Andril kõikides ainetes alati olnud ühtlaselt head. “Oskan aega planeerida, et koolis hästi õppida,” seletab ta. “Ei tohi end lõdvaks lasta.”
Gümnaasiumi lõpetades ei unista Andri ülikoolist, kuigi just temasuguseid asjalikke noormehi seal kõige enam oodatakse. Ta ei leia, et Tallinn oleks ainus koht, kus saab end teostada.
“Tahan minna Ameerikasse, see mõte on mind saatnud terve elu. Tahan maailma näha, tutvuda inimestega, avastada paiku,” lausub noormees. Kõrgharidus on tähtis, aga ta ei leia, et see peab olema tingimata kohustuslik elu osa. “Minu isa on rahul oma tööga väikeettevõtjana, sealjuures ei ole tal kõrgharidust,” tõdeb noormees.
Andri meelest pole ükski asi kättesaamatu, kui seda kogu hingest tahta. “Ausalt öeldes poleks ma osanud unistadagi, et saan näiteks tegelda tänavatantsuga. Tuleb vaid tahta ja soovitu tuleb ise kätte,” lõpetab ta jutu.