Sakslannat hämmastas Eesti noorte iseseisvus

Terve kooliaasta Pärnu Ülejõe gümnaasiumi õpilasena mööda saatnud sakslanna Pauline Schöning (vasakul) tuleb peagi oma siinsetele klassikaaslastele ja vahetuspere õele Grete Velletile külla.

FOTO: Urmas Luik

Pärnu Ülejõe gümnaasiumis vahetusõpilasena kümme kuud mööda saatnud sakslanna Pauline Schöning koostas kooliaasta lõpuks kokkuvõtte, kus kõrvutas Eesti elu oma kodumaaga.

Ülevaate, mille mõningatel punktidel allpool veidi pikemalt peatume, kandis tütarlaps koolikaaslastele ette eesti keeles. Mullu augustis esimest korda Eestisse tulnud piiga ei osanud sõnagi kohalikku keelt, aga nüüd tönkab sedavõrd, et suudab end eesti keeles suuliselt ja kirjalikult väljendada.

Tegelikult polnud Göttingenist pärit 17aastase Pauli, nagu neiu end kutsub, esimene valik vahetusaastaks sugugi kauge ja tundmatu väikeriik, vaid hoopis Rootsi või Norra.

Juhtus aga nõnda, et rahvusvahelist õpilasvahetust korraldav YFU (Youth For Understanding) lähetas ta ühes paarikümne kaasmaalasega just nimelt siia.

Sattumine riiki, millest tütarlaps teadis vaid fakti, et see asub Euroopas, oli muidugi paras šokk. Nüüd kinnitab neiu, et hirm tundmatu ees olid alusetu, sest pea kodumaale naastes ei jõua ära oodata, millal uuesti Eestisse pääseb.

14 käänet ja õ-täht

Nagu paljud teised välismaalased oli Pauligi enne Eestisse tulekut kuulnud, et siinsed inimesed on “väga külmad ja räägivad vähe”. Selgus, et see hinnang peab paika, aga õnneks mitte alati ega kõigi eestlaste puhul.

Üldjuhul soojenevad muidu tõrksa olemisega kohalikud üles ja on avatumad, kui nendega lähemalt tuttavaks saada. Oma ettekandes iseloomustas Pauli eestlasi kinniste ja uhkete, ent ka irooniliste ja spontaansetena.

Eestlaslikku spontaansust lubas neiu peale vokaalansambli Greip CD, kama, Eesti šokolaadi, etnomustriliste sokkide ja kadakapuust võinoa oma kodustele kingiks viia. Natuurivahest enamgi üllatas piigat erinevus Saksa ja Eesti kooli vahel. “Ei arvanud, et siin kõik nii teistmoodi on, aga on,” nendib Pauli. “Esmajoones muidugi see, et Eestis on halvim hinne 1, mis meil, vastupidi, parimat tähendab.”

Õppetöö koha pealt tuli uudisena asjaolu, et kehva tulemust saab parandada. Pauli kodumaal õppuritele hinde parendamise šanssi ei anta. Harjumatu oli sakslannale ka vahetusjalatsite nõue ja see, et Eesti õpilastel tuleb juba põhikooliosas eri aineklasside vahel rännelda. “Meil liigutakse klasside vahel ainult gümnaasiumiosas, sest siis omandatakse aineid kursustena, kus osalejad on aineti erinevad,” selgitab tütarlaps.

Eesti keeles suhtlemine oli sakslannale võõrasse ellu sukeldumisel raske pähkel. Mõelda vaid: 14 käänet ja õ-täht! See-eest pole sõnadel sugu ega artikleid ees.

Et omandatud keeleoskus rooste ei läheks, tahaks Pauline tulevikus tulla Eestisse kauemaks, näiteks aastaks vabatahtlikuks.

Eestlane = töö

Inimsuhete vallas eestlasi ja sakslasi võrreldes täheldas neiu mitut olulist erinevust. Esiteks seda, et kuigi Eesti lapsevanemad rabavad hommikust õhtuni tööd teha, on nende suhted lastega lähedasemad kui Saksa peredel.

“Meil ollakse jällegi sõpradega lähedasemad,” märgib Pauli. “Aga võib-olla on see ainult minu pere puhul nõnda, et sõpradega kallistatakse rohkem kui oma pere liikmetega.”

Samal ajal näib talle, et eestlastel ei jagu argipäeviti lastele nii palju aega, kui võiks. Vanemaks saadakse suhteliselt noorelt, mudilastel tuleb lasteaias pikki päevi mööda saata ja mänguväljakuidki on Saksamaaga võrreldes vähevõitu. Saksamaal peetakse üleüldse enne 25. eluaastat järeltulija saamist tööõnnetuseks.

Eesti lapsed-noored on Saksa eakaaslastest, nii heas kui halvas mõttes, iseseisvamad. Kuigi sealsed teismelised võivad juba 16aastaselt alkoholi osta, ei kiputa luba kurjasti kasutama.

Eesti noorte puhul koges Pauli, et juuakse palju, eriti just kanget alkoholi, ja tarvitatakse mokatubakat.

Külaline tabas siinmail teistlaadi iseseisvustki, nagu varakult omapäi elama kolimine ning interneti ja mobiiltelefoni kasutamine, sõltumata east.

Pauli räägib, et õppis Ülejõe koolis eesti keelt koos kolmanda klassi lastega ja pärast tahtsid need temaga Facebookis suhelda. “Minu kodumaal oleks see mõeldamatu, sest nii väikesed lapsed ei tohi üldse Facebookis käia. Minu õde on viienda klassi õpilane ja kasutab kompuutrit ainult koolitööde trükkimiseks,” jutustab ta.

Pauli Pärnu vahetuspere õde Grete Vellet meenutab hiljutist vahetusperede kokkutulekut, kus Eesti lapsevanemad ütlesid, et Saksa noortele on harjumatu, et meil nii palju mobiiltelefonidega helistatakse.

Arvutit ja mobiiltelefoni on Saksamaal keelatud kooli kaasa võtta. “Kui õpetaja näeb, et keegi telefoni välja võtab, see konfiskeeritakse ja vanemad kutsutakse kooli,” pole Pauli kodumaal koolis tehnikavidinatega tegelemine naljaasi. See tähendab, et ka e-kool on sakslastele tundmatu nähtus.

Hüvasti, kohukesed!

Samuti võivad Saksa õpilased kolm kuud kestvast suvevaheajast vaid und näha. See-eest tehakse Eestis rohkem kontrolltöid ja 50 minutit pikka söögipausi nagu Pauline Göttingeni koolis pole jälle meil.

Nii uskumatu kui see ei tundu, kiidab võõras meie maa puhtust. “No meil on palju rohkem tänaval laiaks sõidetud nätse ja koerakakat maas,” teatab ta.

Eesti toitudest jääb Pauline igatsema kohukesi, mida tema kodumaal üldse pole. Kahe riigi elanike toitumisharjumusi kõrvutades jõudis piiga järeldusele, et Eesti toit tähendab rohkelt liha ja kartuleid. Kui salatit haugataksegi, siis majoneesiga ülekallatult. Üldjuhul toituvatki eestlane Pauli meelest ebatervislikumalt kui sakslane ja menüü kordub tihti.

Hea sõnaga jääb tütarlaps Eestist meenutama sauna, siinset loodust ja tavasid – nii rahvatantsu kui ühislaulmisi –, koolis toimunud rebastenädalat ja soodsaid hindu.

Tagasi üles