Peielaua ääres saavad kokku rikkad ja vaesed, ülemused ja lihtrahvas. Vahel saab matustest kaunis, armastust tulvil austusavaldus lahkunule, vahel tuleb siluda sassis peresuhteid või lahutada kisklevaid sugulasi.
Eesti matused peegeldavad elu ja ühiskonda
13. juuli 2012, 09:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matusebüroo Viimne Tee juhataja Maie Rohumägi soovitab igaühel vahel oma elu üle järele mõelda, sest keegi ei ela igavesti ja hea, kui siitilmast lahkudes oleksid korras nii inimsuhted kui rahaasjad.
Viis aastat firmat juhtinud naisel tuleb korraldada 20–30 matust kuus, rohkem pungade puhkemise ja lehtede langemise aegu.
Suhteliselt lühikese tegutsemisaja jooksul on Rohumägi ja ülejäänud büroo töötajad matnud nii direktoreid kui kodutuid, korraldanud tseremoonia mitmesajale inimesele ja seisnud lahkunu haua ääres, kus leinajaid polegi.
“Kodutute matmiseks kuulutab linn välja hanke, aga olen loobunud sellel osalemast, see on mulle liiga masendav ja kurb teema,” räägib Rohumägi. “Samuti pole ma viimasel ajal osalenud politsei- ja päästeameti hankel, sest meil töötavad noored poisid, leidsin, et avarii- ja tulekahjuohvrite, poodute ja enesetapjate pidev nägemine ei tee neile head.”
Puhkepaik kalmistul või meres
Vaimselt kõige raskem on Rohumäe kogemuse põhjal korraldada matusetalitusi, kui lahkunud on noor inimene. “Noori tuleb matta kahjuks sageli: õnnetused, enesetapud, vähk, ületöötanud ärimehed,” loetleb naine levinumaid surmapõhjusi. Vahel puudutab ema lein nii valusalt, et Rohumägi on pidanud büroo teise ruumi silmi pühkima minema: temagi on ema.
Lihtsam on siis, kui inimene oli eakas ja surm tuli kergelt, öösel une pealt.
Rohumägi meelest 40–50aastased juba mõistavad, et nad ei ela igavesti, ja arutavad vahel sõprade ringis, millist viimset puhkepaika soovivad: kas traditsiooniliselt perekonna hauaplatsil, tuhakübemena mere kohal või kodus õunapuu all.
Ilmalike matuste korraldamisel on tänapäeval peaaegu kõik lubatud: vaadatakse slaidiprogramme, kuulatakse kadunukese lemmikmuusikat Queenist Metsatölluni. Vanasti olid matusekombed rangemad, nüüd ei panda pahaks, kui lähisugulased kirstu kannavad või naised hauda kaevavad.
Ainus ametlik nõue on, et lahkunu peab olema kirstus. Samuti peavad olema korras dokumendid. Kodus surnud isiku peab kiirabi surnuks tunnistama ja andma tõendi, mille põhjal perearst kirjutab surmateatise. Sellega tuleb minna kohaliku omavalitsuse perekonnaseisuametisse või vallasekretäri juurde, kes koostab surmatunnistuse. Alles siis on õige aeg matusebüroosse tulla.
Alla 63aastased kodus surnud inimesed, kelle surma põhjus pole teada, tavaliselt lahatakse. Vanema inimese puhul võib sellest keelduda.
Kirsturaha peab olema
Inimese maamulda sängitamine pole odav: kirst või urn, külmkamber, muusika, transport, lilled, hauakaevamine, rist või hauakivi, kõneleja, peielaud.
Miinimumsummaks, mille eest midagi korraldada saab, pakub Rohumägi umbes 400 eurot. Tema jutu järgi mõjus kaks aastat tagasi kaotatud riiklik matusetoetus paljudele šokina, sest 3000- kroonine toetus kompenseeris kirsturahagi.
Matusekorraldajatele omakorda teeb pahameelt, et riik võtab matuseteenustelt 20 protsenti käibemaksu.
Kuidas siis palgapäevast teiseni elavad inimesed matused korraldatud saavad? Seisab Viimse Tee ruumideski riiulitel urne, mida matta ei saa, sest korralduskulud on aastaid tasumata.
“Omavalitsusest saab vastavat toetust taotleda,” kommenteerib Rohumägi. “Vanemad inimesed üldjuhul teavad, et olgu mis on, aga kirsturaha peab sukasääres olema. Üldjuhul saavad inimesed ikka hakkama.”
Muidugi on kliente, kes raha ei loe ja nõuavad kõige-kõige paremat. Suurim matus on Rohumäel tulnud korraldada omal ajal 20 000kroonise eelarvega, tegu oli lugupeetud akadeemikuga.
Kõne on tagasivaade elule
Matusetseremoonia sujuva kulgemise eest seisab hea matusekõneleja, kes koostab lahkunu kohta matusekõne, paneb kokku muusika ja muu programmi ning juhatab talituse ajal, kuidas seista, kuhu astuda.
Taivo Luike paluti esimest korda talitust tegema 2004. aastal ja sellest ajast peale on ta ametisse jäänudki. “Koostasin matuse ülesehituse nii, nagu ise arvasin, kirjutasin talituseks luuletusi ja teen seda ka praegu,” räägib Luik oma tööst. “Näen end pigem lohutaja, mitte pisarakiskujana, sest leinajad on nutnud juba niigi.”
Kuna tihti elavad lahkunud lähedased kaugel, saadab Luik neile küsimustiku, mille vastuste põhjal ta nekroloogi kirjutab. Mõnikord tuleb matusekõnega kõvasti vaeva näha.
Alati ei oska lahkunu lapsedki midagi kõne tarvis rääkida: tegu oli lihtsa inimesega, kes sündis, tegi tööd ja suri. Kurb, kui elatakse inimesega kõrvuti aastakümneid ega teata temast midagi.
Mõni kõnekoostamine on kui noateral käimine: lahkunu on oma elu keeruliseks elanud, eksabikaasad ei salli üksteist, mõnda sugulast ei lubata kõnes üldse mainida või talle kaastunnet avaldada. Siis püüab Luik kirjutada võimalikult delikaatselt, et keegi ei tunneks end solvatu ega kõrvalejäetuna.
Kõneleja tähtis roll
Matusekõnelejal tuleb oma töös leinajatele aru anda, miks on kalmistu või kabel nii vilets, rahustada tülli pööranud omakseid ja mõõta igaks juhuks üle purjuspäi kaevatud haud.
Luigel on meenutada uskumatuid lugusid. Tuleb ette, et isa-ema alles mulla alla panemata ja lapsed jagavad haua äärel pärandust. Kord ootas tseremoonial 100 inimest, kuni Luik lahutas ema hinnalise talvemantli pärast kaklema läinud õed.
Emotsionaalsemad on slaavlaste matused, kus vahel tuleb hüsteerias omakseid jõuga kinni hoida, et inimene hauda ei hüppaks.
Kauni mälestusena saab meenutada tuha jõkke või õunapuu alla puistamist. Matus võib olla pääsemine, kui vana inimene on kaua haige olnud. Siiski on iga kaotus mahajääjatele raske.
“Mina olen oma kõnedes alati öelnud, et seda riiki, kuhu lahkunu läheb, pole keegi näinud, aga me loodame, et seal pole sõda, viha, vaenu, takistusi ega haigusi ja kõik on parem kui siinses maailmas,” soovib Luik leinajatele lootust anda. “Midagi ei lõpe päriselt, mälestused jäävad ja säilivad järeltulevates põlvedeski.”