Üks ristmikule seatud teeviitadest näitab, et Pärnusse jääb 83 kilomeetrit, teine osutab Martna peale. Ristmik on Läänemaal ja kohe selja taha jääv asfalt viib Haapsallu.
Linnutee Cremo asub kadakate vahel
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
13. juuli 2012, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martna tee osutub aga rallirajaks, sest sirget lõiku sellel hullusti tolmaval laial kruusalindil pole, küll on pimekurv kinni pimekurvis.
Aga annab minna veel huvitavamaks: kui sadakond meetrit pärast Martnast ja Kirnast läbisõitmist Uueküla bussipeatusest paremale keerata, on puudest ahistatud ussina siia-sinna siuglev tee üksnes ühele autole sõita.
Majad on tee ääres hoolitsetud ja hoovid korras. Rääkimata kilomeetri sõidu järel pilgule avanevast raudaiaga ümbritsetud ühekorruselisest uushoonest kesk kadakaid.
See ehitis peabki vuntsitud olema, sest tegemist on Linnutee krematooriumiga. Majaga, kus läinud aastal tööd alustanud Linnutee Cremo OÜ on juba tuhastanud kümneid maise tee lõpuni käinud inimesi ja hulga lemmikloomi. Ja olgu kohe öeldud, et eri kolletes.
Kena ja väärikas koht
„Siin oli mahajäetud nurgake,” meenutas Linnutee Cremo OÜ juhatuse liige Toomas Veskimäe krematooriumi Vanaküla külla rajamise mõtte sündi ja teokstegemist. „Vaatasime, et vaikne kena ja väärikas koht, ja leidsime, et see võiks olla selleks tegevuseks sobiv.”
Liiati pole vähimatki alust kaevelda, nagu oleks tuhastamiskoda laiadest sõiduteedest kaugel ja Linnutee krematooriumisse jõudmine nõuab arutult bensiini või diislikütust. Tallinnast on Vanakülla sõita tund, Kesk-Eesti jääb Linnuteest niisama kaugele.
„Eesti on selles suhtes omapärane riik, et logistiliselt suudame teenust osutada kogu Eestis,” tõdes Veskimäe. „Kui võtta, kui kaugel oleme matusebüroo kaudu tuhastamist tellivast inimesest, siis oleme matusebüroo uksest viis meetrit autoni ja samad viis meetrit siin teenuse osutamiseni.”
Hiina kolle
“Viis meetrit teenuse osutamiseni” tähendab seda, et oma kurva koormaga Linnutee katusealusesse tagurdanud veokist jääb tuhastamispaigani tõesti vaid mõni samm.
Vahel astutakse need sammud mitmes jaos, sest kohe ukse kõrval asub kuuekohaline külmhoidla. Seda ei lähe tihti tarvis, sest ettevõtte suund on tuhastada kadunuke võimalikult kiiresti.
Tuhastamise tarvis on Hiinast pärit ahi, mis vähemasti allakirjutanule tekitas esmanägemisel mulje, et ta on sattunud läinud sajandisse soomusrongide aega ja ta pilgu all on soomusrongi vedur.
Õnneks või kahjuks pole hõbedaste plaatidega kaetud “vedur” parasjagu auru all ja nii saab Veskimäe tõttamata selgitada kolde kaugest Aasiast toomist.
Põhjus osutub lihtsaks. Et pealt miljardi elanikuga riigis on mõeldamatu matta lahkunuid mullapõue, koolnud valdavalt kremeeritakse, mistõttu selleks vajalikke koldeid valmib aastas tuhandeid ja nende hind on vastuvõetav.
Tunni kestev protsess
“Hiinlane” töötab hõlpsalt. Detailidesse laskumata piisab öelda, et nupuvajutus tõstab üles kolde ust varjava katte ja teine sõidutab sealt välja aluse, millele tuhastatav asetatakse.
Koldesuu laseb läbi väiksema kirstugi, suurem paraku ei mahu ja sellel tuleb kaas maha võtta.
Seda hirmu, et pärast 50 minutit (viis minutit siia-sinna) kestvat põletamisprotsessi on alusel segamini inim- ja puutuhk, Veskimäe väitel pole.
Temperatuur on siiski väga karm (800–1000 °C)ja inimene ja puit nii erinevad, et ühest jääb järele paar kilo valgeid säilmeid (nende hulgas purustajasse minevaid luutükke), teisest ei midagi.
„Kui on korralikult põletatud, siis puidutuhka ei jää, puit annab hoopis protsessile lisaenergiat,” selgitas Veskimäe.
Samuti on koldes toimuv kogu aeg kontrolli all, sest kui diislil töötavale põletile palju hoogu anda või lasta sel ülemäära kaua huuata, lõõskab alus päris lagedaks ja põrmust ei jää järele põrmugi seda, mida lahkunust urni talletada.
Sest paraku pole inimene, looduse kroon, mitte mullast, vaid veest võetud, nii et lõpuks saab temast – vähemalt krematooriumis – aurupilv.
Seepärast ei tulevat krematooriumi korstnast suitsu. Ehk sutsakas ainult siis, kui protsess algab, ja õhk korstna kohal üksnes väreleb, sest kuumus tõuseb sealt kole.
Loom kui pereliige
Linnutee krematooriumis on ka teine ruum. Ka selles on kolle ja külmhoidla, ainult mõlemad on juba räägitutest väiksemad. Väiksemad on lahkunudki, kellele need on määratud.
„Tõene on, et meil on siin multikrematoorium: meil käib nii inimeste kui lemmikloomade tuhastamine, aga vale on see jutt, et nad käivad läbi sama ahju sama tehnoloogiaga,” kostis Veskimäe vastuseks Linnutee krematooriumi kohta ringlevale kuuldusele. „Meil on küll väike hoone, aga ta jaguneb kaheks plokiks: ühel pool lemmikloomade, teisel inimeste tuhastamine.”
Et kahte teenust lahus hoida, on ettevõttel nii ühe kui teise tarvis oma internetileht, eraldi telefoninumbrid ja transpordikanalid.
„Ühine on ainult katus ja ettevõte, mis teenust osutab,” kinnitas Veskimäe. „Üks toimib suuresti lemmikloomakliinikute, teine matusebüroode kaudu.”
Veskimäe avaldas veendumust, et lemmikloomade tuhastamise asutust on vaja, sest aina ebakindlamas maailmas eelistatakse üha enam lapse asemel muretseda perre koer, kass, kilpkonn või hamster, keda siis pärast mõistetavail põhjusil inimese kombel ära saata tahetakse.