Kui lahkunu on ristitud, pole elu jooksul usust lahti öelnud ega usku avalikult halvustanud, on tal õigus saada kiriklikult maetud.
Kiriklik talitus annab hingele tuge
13. juuli 2012, 09:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu-Jakobi koguduse õpetaja Tõnu Taremaa on vaimulikuna töötanud 1991. aastast.
Tema jutu järgi on matusetalitused pastori töö kindel osa ja neid koguneb aastas 20–30. Seda on paraku enam kui muid kiriklikke tseremooniaid, nagu ristimisi ja laulatusi, sest kogudustesse kuulub eakamaid inimesi noortest rohkem.
Kirik aitab korraldada
Kirikliku talituse eeldus on see, et inimene oleks ristitud, kuid paaril väga erandlikul juhul on Taremaa matnud hingehoidlikel kaalutlustel ristimata lahkunu.
Fakt, kas lahkunu kuulub konkreetsesse kogudusse, ei mängi matuse korraldamisel rolli, samuti võib talitust korraldama paluda mõne muu koguduse õpetaja. Vaid teise konfessiooni kuulunud inimese puhul tuleb vastava kiriku vaimulikelt luba küsida.
Varem Virumaal vaimuliku ametit pidanud Taremaa meelest on Pärnumaal üsna vähe lahkunu kodunt ärasaatmisi. “Võib-olla on see hoopis aja ja elustiili muutumise märk?” ei osanud pastor asja seletada. “Paljud inimesed surevad ju hooldushaiglas.”
Pastori roll teenistusel ei piirdu palvete lugemisega, silma tuleb peal hoida kogu talitusel.
“Kui lahkunu lähedased tulevad minuga matuste korraldust arutama, siis palvetan nende eest, räägin, kuidas tseremoonia toimub, mida on tarvis kirikusse kaasa võtta,” seletas Taremaa. “Matusebüroo kaudu tellitakse küll kirst, aga korraldusliku küljega tegeleb olude sunnil ka kirik. Vanem põlvkond teab, kuidas asjad käivad, noorematele tuleb rohkem selgitada.”
Kiriklik talitus koosneb kindlatest osadest: muusikast, matusekõnest ja palvetest, kus tänatakse Jumalat lahkunu eest, palutakse ta võtta taevariiki ja jagada leinajatele lohutust.
Loetakse piiblitekste, mis tuletavad meelde, et me kõik sureme kord ja oma asjad tuleb elus korda ajada.
Matusekõne koostamine nõuab pastorilt omajagu tööd, sest vahel näeb ta lahkunut esimest ja viimast korda alles matustel ja kogu info tuleb koguda omastelt.
Oluline on, et kõne peab leinajaid lohutama, selmet nende hingehaavu rohkem lahti rebida.
“Olen käinud mõnel ilmalikul matusel, kus lausa füüsiliselt raske olla, sest kõneleja aina räägib: kui kole, et inimest enam pole,” meenutas pastor kurba kogemust. “Selles ongi kirikliku ja ilmaliku talituse vahe: ilmalikul lugejal pole toetuda muule kui sellele, mis olnud. Kristlased ei saada inimest ära, vaid igavesse ellu.”
Vahel on teenistusel pool kirikut rahvast täis, vahel elas inimene väga üksildast elu ja raske on leida kedagi kirstugi kandma.
Sõltumata sellest, kas matustel on mõni või mõnisada külalist, peab ärasaatmine olema väärikas.
Inimene loetakse kiriklikult maetuks, kui vaimulik viskab kirstule kolm peotäit mulda sõnadega “Mullast oled sa võetud, mulda pead sa saama ja mullast äratab Issand Kristus sind taas üles”.
Õigeusklikel teistmoodi
Eesti õigeusu preester isa Ardalion on oma ametis 1988. aastast. Mõnel kuul tuleb tal matta kümmekond inimest, mõnel kuul ei ühtegi.
Talitusi korraldab Ardalion nii Pärnus kui Pärnumaal, eestlaste ja slaavlaste hulgas.
Erinevused luteri ja õigeusu matusetalituse vahel algavad konfessioonide erinevatest vaadetest usule, elule ja surmale. Luterlased usuvad, et pärast surma hing lahkub ja ootab mullast ülestõusmist, õigeusklikud arvavad, et hing viibib veidi aega veel elavate keskel ja läheb otse taevariiki.
Sellepärast on lahkunu kirikus näoga altari suunas, et hing kuulaks ja jälgiks teenistust nagu elavadki. Tseremoonia viib läbi piiskop või preester.
“Meie ei saada lahkunut viimsele, vaid igaviku teele,” seletas preester. “Ihu tuleb maha matta, sest see on olnud Püha Vaimu tempel ja väärib austust. Hing viibib teenistusel koos elavatega.”
Palvete osas palutakse Jumalat, et hing leiaks tee taevariiki ja elupaiga, kus poleks kannatusi.
Õigeusu matuse sihiks on mahajääjate leina leevandamine, sest leinamist peetakse lahkunu hingele koormavaks. Parim on hingega hüvasti jätta ja ta vabaks lasta.
“Kui inimese hing jõuab taevasse Jumala juurde, miks siis kurvastada?” ei pea preester leinajate ahastamist õigeks.
Samal põhjusel ei panda õigeusu matustel rõhku lahkunu elutee kirjeldamisele, sest “teisele poole” jõudes paistvat tühisena see, mis selles ilmas suur tundus.
Siiski ei tähenda see, et õigeusu matustel poleks kurbust ega pisaraid. Kui vanemad kaotavad oma lapse noores eas, ei aita muu kui aeg, lähedaste tugi ja lootus.