Peielaua ääres saavad kokku rikkad ja vaesed, ülemused ja lihtrahvas. Vahel saab matustest kaunis, armastust tulvil austusavaldus lahkunule, vahel tuleb siluda sassis peresuhteid või lahutada kisklevaid sugulasi.
Eesti matused peegeldavad elu ja ühiskonda
13. juuli 2012, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matusebüroo Viimne Tee juhataja Maie Rohumägi soovitab igaühel vahel oma elu üle järele mõelda, sest keegi ei ela igavesti ja hea, kui siitilmast lahkudes oleksid korras nii inimsuhted kui rahaasjad.
Viis aastat firmat juhtinud naisel tuleb korraldada 20–30 matust kuus, rohkem pungade puhkemise ja lehtede langemise aegu.
Suhteliselt lühikese tegutsemisaja jooksul on Rohumägi ja ülejäänud büroo töötajad matnud nii direktoreid kui kodutuid, korraldanud tseremoonia mitmesajale inimesele ja seisnud lahkunu haua ääres, kus leinajaid polegi.
“Kodutute matmiseks kuulutab linn välja hanke, aga olen loobunud sellel osalemast, see on mulle liiga masendav ja kurb teema,” räägib Rohumägi. “Samuti pole ma viimasel ajal osalenud politsei- ja päästeameti hankel, sest meil töötavad noored poisid, leidsin, et avarii- ja tulekahjuohvrite, poodute ja enesetapjate pidev nägemine ei tee neile head.”
Vaimselt kõige raskem on Rohumäe kogemuse põhjal korraldada matusetalitusi, kui lahkunud on noor inimene. “Noori tuleb matta kahjuks sageli: õnnetused, enesetapud, vähk, ületöötanud ärimehed,” loetleb naine levinumaid surmapõhjusi. Vahel puudutab ema lein nii valusalt, et Rohumägi on pidanud büroo teise ruumi silmi pühkima minema: temagi on ema.