Eesti line-tantsu pioneer väsimust ei tunne

Kolmeteistkümnendale Eesti line-tantsu festivalile Pärnus oli kohale tulnud igas vanuses tantsijaid. Foto: Ants Liigus

Eesti line-tantsu festival toimus sel aastal Pärnus juba kolmeteistkümnendat korda. Ürituse eestvedaja ja line-tantsuga 15 aastat tegelnud Kaie Seger väsimust ei tunne ning plaanib traditsiooni jätkata seni, kuni on huvilisi.

Põline pärnakas Kaie Seger läheb ajalukku line-tantsu juurutamisega Eestis. Tantsimisega oli Kaie seotud juba keskkoolis, kus ta tegeles rahvatantsu ja aeroobikaga. Line-tants oli aga pöördepunkt, millega ta sidus kogu oma ülejäänud elu.

27. oktoobril saab Eesti line-tants 15aastaseks. Kuidas olete selle tantsu arendamisega nii kaugele jõudnud?

Kogu line-tantsu areng ja selle juurde jõudmine on olnud juhuste kokkulangemine. See on kasvanud nii suureks tänu sellele, et olen kohanud õigeid inimesi ja võimalusi õigetel hetkedel.

Viisteist aastat tagasi ei teadnud ei mina ega keegi teine line-tantsust kippu ega kõppu. Olin just 1995. aastal lõpetanud Viljandi kultuurikolledži tantsujuhtimise eriala ning tegelesin peamiselt rahvatantsu ja aeroobikaga. See ei tekitanud minus aga enam põnevust ja olin veidi tüdinenud, oli õige hetk, et mu ellu tuleks midagi uut.

Kuulusin 1993. aastast kantritantsutruppi Western & Waltser. See ühendas endas “westerni” kantrihõngu ja muusika ning “waltseri” ehk rahvatantsu poole. Mul oli hea võimalus proovida siduda lavatantsu kantrimuusikaga. See trupp oli A ja B ehk põhi kõigele ülejäänule, mis tuli.

Mis oli järgmine tõuge line-tantsu poole?

Järgmiseks tõukeks oli Pärnu kantriklubi, mis korraldas üritusi, ja neist ühe raames kohtusin ansambli Justament liikme Jaan Elgulaga. Tahtsin rohkem teada kantrikultuuri ja -muusika kohta ning Jaan suunas mind Ivar Kannelmäe juurde, kes pidavat teadma kantrist väga palju.

Ivar oli mõttest vaimustatud, sest oli otsinud kogu aeg tantsuinimest, kes saaks liikumise tema muusikaga siduda. Temalt hakkasingi saama rohkem infot kantrimuusika ja ajaloo kohta. Töötasin sel ajal Pildikojas ja nokitsesin vaikselt Ivarilt saadud paberrullide kallal, kus olid inglise keeles kirjas sammud ja liigutused. Nii hakkasingi ennast line-tantsuga kurssi viima.

Saite line-tantsu põhitõed selgeks, aga millal jõudis see avalikult teiste inimesteni?

Suvel pärast aprillikuu üritust sõitsin kord Pärnusse, kui mulle helistas võõras naine. Ta küsis, kas ma õpetan line-tantsu. Küsimus üllatas mind, ma ei olnud mõelnud õpetamisele ja oskasin vaid mõnda tantsu – line-tants koosneb väga paljudest tantsudest. Mul oli ainult info, mille olin Ivarilt saanud ja ise kogunud. Et olin noor ja südi, vastasin, et võin õpetada küll.

Ma ei mõelnud sel hetkel inimeste arvamusele või sellele, kas see on ikka õige. Väga hea, et ei mõelnud, muidu oleksin lasknud käest väga hea võimaluse. Tolle naisega kõneldes selgus, et ta oli kuulnud, kuidas me ühel Western & Waltseri üritusel olime inimestele tantsimist õpetanud.

Tegelikult me lihtsalt ärgitasime inimesi tantsima ja näitasime mõnda sammu, aga ju oli jutt liikvele näinud, et midagi põnevat toimub. Helistasin kohe Ivarile ja hakkasime mõtlema, kus harjutada saaks, sest huvilised olid Tallinnas ja mina Pärnus. Õnneks oli Indrek Hiibus just avanud Tallinnas Müürivahe tänaval kantrihõngulise elava muusika klubi Guitar Safari, mis sobis proovideks hästi. Tuli välja, et huvilisi oli kümmekond ja tegemist oli sõprusringiga, kes tegid kõike koos. Alguses ei olnud meil isegi muusikat …

Ja nendest proovidest hakkaski välja kujunema line-tantsu liikumine Eestis?

Jah. 27. oktoobrist hakkasid meie iganädalased kokkusaamised esmaspäeviti ja asi kasvas järjest suuremaks. Loomulikult tabas meid alguses kriitika: mõni vaimustus, mõni laitis, aga see on iga uue asja puhul tüüpiline. Me ei teinud endale alguses üldse reklaami, info levis suusõnaliselt, hiljem sai küll televisiooni mindud.

Kust ja kuidas endale informatsiooni juurde hankisite?

Et Ivarilt saadud info oli inglise keeles, tekkis küsimusi mõne väljendi või sammuga. Kogusin kokku kõik küsimused ja sõitsin Helsingisse. Teadsin, et Soomes tegeldakse line-tantsuga, otsisin üles inimesed, kes sellest rohkem teadsid, ja sain oma küsimustele vastused.

Kantrimuusika ja -teema on pärit USAst. Kas käisite seal inspiratsiooni otsimas?

USAsse läksin esimest korda 2000. aastal. Seal nägin neid pubisid ja kohti, kus mängiti ehedat kantrimuusikat ja viljeldi kultuuri, mida üritasime Eestis arendada.

USAst tulid esimesed mõjutused minna võistlema. 2003 läksime sõbrannaga n-ö jalgratast leiutama, kuid saavutasin oma kategoorias hoopis esikoha.

Line-tantsu võistlused on hoopis midagi muud kui hobikorras tantsimine, see on juba spetsiifiline teema.

Nüüdseks on line-tants Eestis laialt levinud. Kui palju on sellele kaasa aidanud just Pärnu üritus?

Usun, et väga palju, sest Pärnust on kõik alguse saanud. Olen põline pärnakas ja siin on line-tantsu sünnikoht. Pärnu festival toob kokku eri vanuse, huvide ja rahvusega inimesi. Oleme seda teinud juba aastaid maal, tänavu proovisime midagi täiesti uut ja korraldasime festivali Pärnu linnas.

Miks otsustasite sellise muutuse kasuks?

Eelkõige vahelduse pärast. Oleme 12 aastat line-tantsu arendanud linnast väljas, ürituse vorm on jäänud samaks. Seevastu on vahepeal arenenud line-tantsu kultuur ja stiilid ning sellega tuleb kaasas käia. Varem rõhusime maahõngulisusele, traditsioonidele, ajaloole, aga nüüd on aeg edasi liikuda. See on ikka seotud kantri ja muusikaga, lihtsalt muutunud on viis, kuidas seda esitatakse.

 Teine põhjus, miks festivali linna tõime, on Eesti karm kliima. Oleme pidanud kannatama vihma ja siiani on kahepäevane festival olnud telkides ööbimisega. Ühel hetkel aga ei ole telkimine enam lahe ja mudas mütata ei viitsi.

Kuidas sel aastal festival uues kuues läks?

Oi, ülihästi! See sujus otsast lõpuni täpselt nii, nagu plaanisime. Üle pika aja oli ilm suurepärane ja tunda oli uut energiat. See muutus oli meile väljakutse ja risk, sest kogemus linnas festivali korraldada puudus. Ometi tasus see ära.

Olen mitu korda öösel ärganud, näinud aknast vihma ja teadnud, et mul algab täna hommikul kahepäevane tantsufestival. Siis on mul inimestest kahju hakanud. Aga sel korral ladistas vihma hoopis esmaspäeval, vahetult pärast festivali lõppu.

Kas sel korral toimunud festivali järel on mõttes murekohti, mida peaks parandama või muutma?

Ei ole. Sel korral proovisime rekordit teha rahva seas tuntud tibutantsuga. Mõte oligi kaasata festivalile osalema kõiki, mitte ainult line-tantsijaid. Rekordit küll ei tulnud, aga see ei olnudki esmatähtis. Nüüd on plaan saata pika rivi moodustamise traditsioon puhkusele ja keskenduda ainult festivalile.

Guinnessi rekordi tegemise idee sündis seltskonnas naljana ja siis võtsimegi kätte ja tegime ära. Aga sellise asjaga on nii, et kui kord pihta hakata, on raske loobuda. Sellest rekordi püstitamisest ja rivitantsust on kujunenud nagu omaette sport, mis ei ole kunagi eesmärk olnud. Rekord tehti üle ja see on hea.

Olen tantsuõpetaja, mitte sportlane. Nüüd tahan teha festivali lihtsalt sellele sihtgupile, kes naudib üritust niikuinii. Meiega on liitunud line-tantsu harrastajaid üle Euroopa.

Jah, tõepoolest, selle aasta festivalil oli esindatud mitu riiki. Kas festival muutub rahvusvaheliseks?

Line-tants ongi rahvusvaheline, juba päritolu on väga laialdane. Tantsijaid leidub üle maailma ja festival ühendab need inimesed. See tekitab sooja tunde, et ükskõik, kust tuled, teeme sama asja, meid ühendab miski. Minu jaoks on kõige olulisem see, et inimesed leiaksid tantsuga endale midagi olulist ja positiivset.

Kas motivatsiooni annavad peamiselt õpilased ja inimeste tagasiside?

Kindlasti just see, et inimesed leiavad enda jaoks tantsuga väljundi. Aeg-ajalt ma ikka kogun tagasisidet, miks inimesed sellega tegelevad.

Vastuseid on väga mitmesuguseid: kes teeb tervise pärast, kes igavuse peletamiseks või sõprade leidmiseks. Osalejaid on igas vanuses, näiteks 70aastasi tantsijaid, kes tahavad ellu midagi meeldivat juurde. Ja tegelikult on see kasulik, kas või koordinatsiooni, liikumise või mälutreeningu mõttes.

Kui kauaks line-tantsu festivali korraldamiseks jaksu jätkub?

Koos Uudo Laanega oleme teinud seda kõik need aastad koos. Nii kaua, kui me siin Pärnus oleme, seni teeme. Kuni leidub neid, kellele seda pakkuda, ei teki loobumise mõtet. Mõnikord võib ju olla, et pärast festivali korraldamist oled korraks omadega läbi, aga väsimuse märke küll ei ole, edasi teha on alati viitsimist.