Bassivirtuoos võlus kuulajaid vahetu suhtlejana

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Voltveti mõisas esines pühapäeva õhtul kellaviieteel Saarde vallaga seotud inimesena mainekas basskitarrist Raul Vaigla.
Voltveti mõisas esines pühapäeva õhtul kellaviieteel Saarde vallaga seotud inimesena mainekas basskitarrist Raul Vaigla. Foto: Silvia Paluoja

Voltveti mõisas esines ja rääkis endast bassivirtuoos Raul Vaigla, kelle “Kellaviietee” ürituste sarjas oli lähema ja kaugema publiku ette palunud MTÜ Veelikse Retked.

“Maainimesed tahavad teada, millega naaber tegeleb ja kuidas tal ning perel läheb, seepärast oleme Saarde vallaga seotud inimesi tutvustavale õhtule, mis on viies omasuguste hulgas, palunud Raul Vaigla, kellel on siin suvekodu,” rääkis ürituse vabaühenduse poolne peakorraldaja, muusikaõpetaja Piia Kajando.

Ligi 70 kohtumisõhtust osasaanut nautisid mõisasaalis maineka muusiku esituses kitarripalu ja kuulsid tema kui vahetu suhtleja mõtteid elust ja tööst.

“Pillimäng on hobi ja töö koos, hobist ei väsi ma kunagi ära,” mainis Vaigla, kelle hommikud algavad enda sõnutsi tassi kohvi ja kitarriga.

Jõgeval sündinud poiss tegi esimese bändi 13aastasena, muusikakooli neljandalt kursuselt kutsuti ta Jaak Joala menuansambli Radar saateansamblisse. Sestpeale algas tee suurtele lavadele, sellest 25 aastat Ultima Thulega.

Kaks sooloplaati välja andnud muusikul valmis tänavu DVD ja õpik “Kuue kuuga bassimängijaks”, mille koostamisel tugines ta enda kui muusikaõpetaja kogemusele. Töö kohta Georg Otsa muusikakoolis rääkis Vaigla, et õpetaja olla on missioon ja noortega töötades tunneb ta ennastki noorena, kuigi generatsioonid ja stiilid on erinevad. Isa jälgedes astub Vaigla kitarristist poeg Robert.

“Elasime Tallinna kesklinnas, kolisime Murastesse, aga linn tuli meile sinna järele. Esimese suvekodu muretsesime Haapsalu kanti, nüüd leidis poeg koha siiakanti, tulime seda vaatama ja esimene ehmatus oli, et jälle tuleb hakata vanu asju remontima,” rääkis Vaigla, kes loomeinimesena on vaimustuses suvekodu ümbruse avarusest, põldudest, metsadest, rabast.

Huvitav on tõik, et enne Nigula raba oma silmaga nägemist tegi Raul Vaigla muusika harrastusteadlase Aare Baumeri loodusfilmile “Nigula raba”. Kujuka pala sellest esitas ta kohtumisõhtulgi.

Märksõnad

Tagasi üles