Pärnu koolid laiendavad rattaparklaid

Veronika Uusna sõnade järgi on kostüümi ja kõpskingadega rattasõit võimalus, mida siinmail alles avastama hakatakse, Põhjamaades on see täiesti igapäevane. Foto: Ants Liigus

Ilusa ilmaga võib Pärnu koolide parklates kokku lugeda sadu jalgrattaid ja nagu selgub, on järjest rohkem pedagooge õpilastest eeskuju võtnud ja hakanud tööl käima rattaga.

Oskus liigelda jalgrattaga on niisama elutähtis kui ujumisoskus – mõlemad on Pärnus väga aktuaalsed teemad, kusjuures täheldada võib järjest suuremat trendi soojadel kuudel rattaga kooli sõita. Maakonna õppeasutustes on see igapäevasem nähtus, Pärnu koolides aga viimase viie aasta suund, kusjuures see tava sõltub paljuski koolis valitsevatest hoiakutest.

Maanteeameti Lääne regiooni direktori asetäitja Heiti Popi hinnangul rajatakse rattasõitjate rõõmuks oktoobris lõppevate Pärnu ümbersõidu ehitustööde käigus linna juurde 10,7 kilomeetrit kergliiklusteed: möödunud aastal ehitatud Liivi teega on kergliiklusteega ühendatud Raeküla linnaosa Lihula maanteega.

Ohtude keskel

Ülejõe gümnaasiumi direktor Margus Veri märkis, et üha rohkem on hakatud koolis käima jalgrattaga. Veri seostas seda viimase viie aasta elatustaseme tõusuga.

Ülejõe gümnaasiumi rattahoidikud on hommikuti viimseni hõivatud, peale selle aheldatakse rattaid ridamisi metallaia külge. Igal hommikul on sõiduriistu ootel 20–30, teiste hulgas õpetajatele kuuluvad.

Veri sõnade kohaselt on päris sage seegi, et kooli tullakse mopeediga. “Rattahoidjaid oleks kooli juurde rohkem tahtnud,” lisas ta. Kiivreid hoiavad lapsed koolis garderoobikapis.

Möödunud aastatel on pihta pandud mõni ratas ja sealt, kuhu turvakaamerate vaateväli ei ulatu. Kooli huvijuht Piret Soa märkis, et Ülejõe gümnaasiumi õpilased käivad jalgrattasõidu luba tegemas Aide autokooli õppeklassis alates kolmandast klassist.

Geograafiaõpetaja Kadri Killing on üks neist õpetajatest, kes igal hommikul vändates tööle jõuab. Rattaga hakkas ta tööl käima kümne aasta eest, kui Ülejõe gümnaasiumis tööd alustas. “Elan Vana-Saugas, siit muudmoodi Ülejõe gümnaasiumini ei saagi kui jala või rattaga,” rääkis õpetaja.

Ilus ilm lausa kutsub ratta selga hüppama. Killing võtab koolirõivad ja jalanõud kotiga kaasa, sest rattal sõidab ta sportlikus riietuses.

Killing loeb õpilastele sõidu ajal sõnu peale, kui märkab, et mõni sõidab kiivrita – õpilased teavad ja märkavad teda.

“Rattasõit on tervislik vaid juhul, kui oled tähelepanelik. Rattur olla on ääretult ohtlik. Eriti linnas, kus pole rattateid,” ütles Killing. Ta tõdes, et ratturite elu Pärnus muutub järjest paremaks, valmivad linna ümbersõit ja pääs lääneväravasse. Killingu meelest peaks riik oma kodanikke rohkem hoidma: kehtestama seaduse, et kiiver ja helkurvest on kõigile ratturitele kohustuslikud.

Põhjamaade mood

Pärnu ühisgümnaasiumi direktor Mart Kuuskmann ütles, et kooli juures on poolesaja ratta hoidik, mis paigaldati 2008. aastal. Alguses oli see pooltühi, kuid nüüd puupüsti sõiduriistu täis. Kuuskmanni sõnade kohaselt on kirjutamisel projekt, et rattahoidikuid juurde osta, ja tema arvates oleks kena, kui linn sellist ettevõtmist toetaks.

“See on ju Põhjamaade mood. Asi läheb järjest populaarsemaks. Politsei alustab rattakoolitustega juba esimeses klassis. Organiseerime õpilastele sõidukursusi,” rääkis Kuuskmann. Koolijuhi meelest on etem, kui laps õpib aastatega rattaga ise kooli ja tagasi sõitma, selle asemel et vanemad teda koolimaja ukse ette autoga toovad.

Kuuskmann lisas, et kooli juures on eraldi koht mopeedide ja tsiklite parkimiseks.

Paljud ühisgümnaasiumi noored ja vanemad õpetajad, kokku kümmekond töötajat, naudivad igapäevast rattasõitu tööle ja koju.

Õpetaja Veronika Uusna jõuaks jalgsi kooli kümne minutiga. Kui ta kaks aastat tagasi rattaga tööle hakkas sõitma, oli ta õpetajate seas üks esimesi. “Jalgratas on Pärnus parim liikumisvahend,” pakkus ta. Uusna on harjunud, et õpilased rõõmsaid kommentaare tema aadressil teele saadavad. Ta usub, et õpetaja eeskuju oma tervise eest hoolitsemisel kulub ära.

Uusnal on daamiistmega linnajalgratas, millel korv ees, ja tema arvates on täiesti lubatav istuda ratta selga kostüümis ja kõpskingadega. “Nagu Hollandis. Meil inimesed alles avastavad jalgratta ja riietumise võimalusi,” tõdes ta.

Uusna arvates on rattaga sõitmisel peale tervislikkuse mitu eelist: Pärnus pole tema arvates mõtet peres mitut autot pidada ja bussiga sõitmine võtab siin rohkem aega kui rattaga.

Rääma põhikooli direktor Elmo Joa rääkis, et koolis tegutseb aktiivne õpilasomavalitsus, kelle eestvõttel koguti eelmisel aastal õpilastelt allkirju taotlusele rajada koolimaja ette rattaparkla. Rattahoidjad ligemale 40 ratta tarvis ostetigi ja need on plaanis panna uue, rajatava sissepääsu ette. Kuna majapool on alles tellingutes, peavad rattaomanikud olema parkimisel leidlikud. “Meie õpilased sõidavad usinasti, selle juurde käib tõsine liiklusõpe,” kommenteeris Joa.

Kuninga tänava põhikoolis hoovides leidub koht ligemale 30 rattale. Direktor Urve Krause hinnangul on rattahoidjad ilusa ilmaga sõidukitest üle ujutatud, isegi talvel trotsivad kolm noorukit naelkummidega libedat, et kooli jõuda.

“Küllap on tava tekkinud tervislike eluviiside propagandast, moes on trikirattad, üldse on rattasõit noorte seas popp,” mõtiskles Krause.

Krause jutu järgi alustatakse jalgrattaga koolisõitmist kolmandas klassis, siis saab teha juba rattasõiduloagi.

“Meil võiks olla turvalised jalgrattateed. Ma ei teagi, kuivõrd arvestavad autojuhid väikest jalgratturit,” lisas Krause.

Igal pool oma tava

Koidula gümnaasiumi õppealajuhataja Ille Rohtlaan märkis, et suure kooli kohta on rattaga tulijaid vähe: nii kümmekond. Umbes niisama palju tuleb kooli mopeedil ja autoroolis.

“Küllap on siinkandis keerulisevõitu liiklusskeem. Meie koolis õpivad suurte majade lapsed. Võib-olla on neil lihtsam tulla jalgsi kui hakata keldrist ratast välja sikutama,” vaagis Rohtlaan tava puudumise põhjusi.

Vanalinna põhikooli direktor Pille Tahker nentis, et Vanalinna põhikoolis rattaga kooliskäimise tava eriti pole. Ilmselt elavad paljud lapsed kooli vahetus läheduses. Maja juures võib loetleda kümmekond ratast ja mõne mopeedi. Sellele vaatamata on koolil hea koostöö Aide autokooliga ja igal aastal tehakse jalgrattakoolitusi ja -eksameid.

“Meil pole korralikke rattahoidjaid. Loodetavasti saame neid tänu linnavalitsuse toele uuendada,” lausus direktor.

Enn Saard, Aide autokooli juhataja

“Rattasõiduõpe sõltub kooli ja vanemate aktiivsusest. See on kurb. Jalgrattaluba läheb lapsele praegu maksma 20 eurot. Koolitusele saab tulla kümneaastaselt ja see sisaldab 13 tundi teooriat ja ühte sõidupäeva. Tegelikult peaks jalgrattaluba olema lastele tasuta, see peaks olema kohaliku omavalitsuse või riigi mure. Ka autojuhiloa saamiseni tuleb noortel ellu jääda.

Liiklusloengutega peaks alustama juba 1.–2. klassis, sest 16aastase liiklushoiakuid enam ümber ei kujunda. Samuti on lood esmaabiga: esmaabikoolitus oleks vaja viia üldhariduskooli. Praegu on õpetajad hädas, sest neil ei jätku pädevust.

Miks autojuhid ei austa jalgrattureid? Sest ratturid rikuvad reegleid.”