Kaismal valmib maakonna uhkeim jahimaja

Kaisma jahiseltsi esimees Koit Kivikas (vasemal) ja tema seltsi projektijuhist noorem veli Kaimo Kivikas seisavad söögitoas, mis on jahimajaks renoveeritavas tares esimene valmis saanud ruum. Laes ripub põdrasarvedest lamp, mille valmistajaks seltsi liige ja tuntud Pärnumaa topisemeister Janno Lang. Foto: Urmas Luik

Kilomeetri kaugusel Kaisma küla südamest metsatuka varjus nokitsevad ehitajad laudiskuues sindlikatusega maja kallal, millest saab kohaliku jahiseltsi kooskäimiskoht.

Tänavu mais alanud renoveerimistööd 1920ndatest pärinevas elamus peaksid ühele poole saama jõuludeks, kinnitavad ehitusele pilku peale viskama tulnud vennad Koit ja Kaimo Kivikas.

Mõlemad on seltsi liikmed nagu nende isa ja vanem veli Kaidogi. Vendadest keskmine, Koit, on Kaisma jahiseltsi esimees ja noorim vennas Kaimo on võtnud ehituse ajaks projektijuhi vastutuse.

Selts ostis talukoha nelja aasta eest. Varem Kooli talu nime kandnud majapidamist nimetatakse nüüd asjakohaselt Jahimehe kinnistuks.

Soliidses eas hoonest tuleb Kaisma jahimeeste esimene “kodu”, sest seni neil päris oma nurgakest toimetamiseks polnudki.

Kütitud loomad käideldi kohaliku osaühingu tapamajas ja sellega ühistegevus üldjoontes piirdus, sest kui lihaports käes, läks igaüks oma teed.

Et aga jahindus on määratult laiem nähtus kui loomade luuramine ja liha jagamine, leiti, et seltsil ja miks mitte kogu külal võiks kooskäimiseks olla paik, kus trehvataks küttimise järel ning muul ajalgi.

Mõtetelt tegudele utsitas jäägreid Halinga jahimeeste eeskuju. Halinga jahiselts sai rohelise jõemaa koostöökogu kaudu Leader-programmist toetust ja avas tunamullu euroraha abil Mäekülas renoveeritud jahimaja.

Kaisma mehed mõistsid, et tasub neilgi toetust küsida: äkki saab. Saidki.

Rahaline tugi

Koit Kivika teada kõigil Pärnumaa jahiseltsidel siiski päris oma pinda pole, aga umbkaudu 60–70 protsendil on koht, kus kokku saada ja muljeid vahetada, olemas.

Tõepoolest, kuid enamik neist jahimajadest pole nii uhked ega suured, kui tõotab tulla Kaisma jahimeeste oma.

Ehitushanke vähempakkumise võitnud ehitusfirmade töömeeste käe all on eakas tare säilitanud muistse moega ilme: välisseinu ehib erekollane palklaudis, katuseeterniit on välja vahetatud sindli vastu.

Nõukogude ajal kipsiga üle löödud palkseinad on puhastatud ja männiõliga töödeldud, kunagisest rehetoast kujundatud ruumikas söögiruum ühes rustikaalse mööbliga. Kööginurk paigutati rehetoatagusesse kambrisse.

Kamin ühes soemüüriga ehitati nurka, kus varem paiknes ahi. Et kamin haakuks väärikate palkseintega, laoti küttekolle üles vanadest tellistest.

Kokku on selts saanud Leader-meetme kaudu toetust kahel korral. Ülemöödunud aastal umbkaudu 6000 eurot, mis kulus rehetoa vuntsimisele ja mille renoveeris Vändra Tare AS. Ja mullu kogu maja põhjalikuks uuendamiseks 84 038 eurot. Selle summa hulka on arvatud jäägrite kümneprotsendine omaosalus.

Praegusi ehitustöid korraldab majas OÜ Sonderware.

Jahimeeste enda ja nende pereliikmete vaeva ja vahendeid, mis talumaja ja selle ümbruse korrastamisele läinud, ei anna kokku rehkendadagi. Üht ja teist on parajalt kulunud.

Edaspidi hakatakse seltsihoonet ülal pidama kütitud põtrade müügist. “Müüme kümme põtra maha ja saame sellest elektri- ja muud kommunaalkulud kaetud,” loodab Koit Kivikas.

Maja kogu külale

Teine korrus, mis algul oli pikk muldpõranda ja ühegi aknamulguta tühi ruum, on saanud aknad ja mitu vintskappi. Siia on kavandatud magamiskambrid kaugemalt tulijatele. Kaks toakest ööbijatele mahuvad ära ka esimesele korrusele.

Endisest laudaruumist kujuneb kütitud ulukite käitlusruum. Lakke on riputatud tali ehk vints, mille külge tõmmatakse nahastamisele minevad lihakehad. Kunagine sigade sulg ehitatakse ümber saunaks, tualett ja dušš leiavad koha sahvris.

Päris vastne rajatis on maja otsa ehitatud lai terrass, kust läheb trepp ärklikorrusele.

Kõik see toredus ja mugavus ei jää jahimaja valmimise järel puhtalt seltsi kasutusse, lubavad vennad Kivikad.

Jahiselts on aastaid korraldanud Kaisma külaseltsiga ühiseid jaanitulesid, vastlapäevi, jõulurahu välja kuulutanud. “Kõik üritused on õnnestunud ja külarahvale väga hästi peale läinud,” sõnab Koit Kivikas.

Kui jahimaja läheb üldisse tarvitusse, elavdab see külaelu. Sest ega jahilgi käida enam pelgalt liha, vaid eeskätt seltskonna ja koostegemise pärast.

Seltsist endast ka

Kaisma jahiseltsi kuulub 32 liiget. Kõik pole kaugeltki Kaisma või Vändra kandi mehed, hingekirjas on nii pärnakaid kui tallinlasi. Aktiivse tuumiku moodustab 20 kohalikku. Ühtegi naist Kaisma jahiseltsi ei kuulu.

Küttimisgraafik on meestel tihe. Näiteks põdrajahihooajal, mis algab 15. septembrist, peetakse hiilimis- ja varitsusjahti võimalusel iga päev.

Koit Kivika sõnade kohaselt jõuab sügisel argipäeviti jahile keskmiselt kümmekond meest. „Tulevad need, kel aega. Paljudel töö ja kodune elu ei võimalda nädala sees tulla, seega peavad nad leppima oktoobris algavate ajujahi nädalavahetustega,“ räägib ta.

Elualade esindajaid on seltsis “polkast rokini”: põllumeeste kõrval metsandusinimesi nagu Koit, müügimehi nagu veli Kaimo, aga ka pensionäre ja üks tohtergi.

Oktoobrist startivatest ajujahtidest, mis leiavad aset nädalalõppudel, ei jää keegi kõrvale, siis varitsevad kõik 32 meest, püss palges, metsas.

Kaisma jahiseltsil on küttimiseks kasutada ligemale 13 500 hektarit maad.