Kommentaar: Lähis-Ida aeti tuliseks

Toomas Alatalu. Foto: PP

Blokivälisusliikumise tippkohtumine Teheranis 30.-31. augustil 86 riigi esindatusega pidanuks tõotama pinge alanemise jätku kuni USA presidendivalimisteni novembris, sest Süürias kehtis status quo, ehkki verine, ja palestiinlased valmistusid küsima ÜRO-lt terve muna asemel poolt. Niisugune areng ei rahuldanud Iisraeli, mis kaua oli nõudnud Iraani survestamist ja ruttas – Teherani tippkohtumise seljataha jäädes – kohe uut pressingut alustama. Kui riigisekretär Hillary Clintoni kohtumised Vladivostokis Vladimir Putini ja Sergei Lavroviga 6.-7. septembril said möödanikuks, nõudis Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu avalikult, et USA kuulutaks välja punase joone suhetes Iraaniga ehk selle, mis on lubatud ja mis mitte, et siis kohe käed käiku lasta.

Teravalt häält tõstnud Iisrael arvestas mõistagi Barack Obama konkurendi Mitt Romney ägedat rünnakut USA praeguse Lähis-Ida poliitika vastu ja lubadust külastada valimisvõidu korral esimese riigina Iisraeli. Seda valimisvõitluse momenti arvestades oli loogiline, et Clinton lükkas 10. septembril kõik “punase joone“ nõuded kindlalt tagasi.

Järgnes 11. september, mustim päev Ameerika ajaloos, ja lõuna paiku ilmus kõigi Euroopa telekanalite ekraanile “breaking news“ ehk erakorraline sõnum sellest, et president Obama keeldub kohtumast Iisraeli peaministriga, kui too tuleb 25. septembril ÜRO peaassambleele. Muidugi oli ametlik teade korrektselt sõnastatud, ent nii või teisiti on see esimene kord, kui USA president ei leia aega Iisraeli peaministrile.

Esmaspäeval rõhutas Iraani esindaja Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri istungil järjekordselt, et Iraan ei kavatse taganeda tuumarelvastuse piiramise lepingust. Need avaldused pole Iisraeli siiani rahuldanud, aga fakt on see, et vähemalt mõneks ajaks pole Iisraeli permanentne sõjakus probleem number 1.

Selle koha hõivas 11. septembril katkendina internetti paisatud film “Muslimite süütus” juba halvaks tavaks saanud pilaga prohvet Muhamedi aadressil, kui meenutada Taani kunstniku 2006. aasta karikatuure. Mäletatavasti oli Euroopas toona küllalt neid, kes karikatuure tingimusteta õigustasid: ikkagi sõnavabadus. Nagu oli takkakiitjaid koraani põletamisele USAs märtsis 2011 ja aprillis 2012.

Harimatule muslimite massile jaguneb kõik kaheks: juutidega seotu ja nendega seotu ning kui tunne ütleb, et neid solvatakse teadlikult, võib sündida midagi väga hirmsat. On neid, kes kuulutavad toimunu hästi lavastatud provokatsiooniks – USAs valminud filmi meeskonda silmas pidades – või hoopis hästi organiseeritud rünnakuks, alqaedalasi esile tõstes. Igal juhul peab tõdema USA, Iisraeli ja ülejäänud lääne luure nõrka tööd: kuidas oli võimalik niisugune asi maha magada?

USA peatas kaks nädalat tagasi afgaani sõdurite ja politseinike väljaõppe, kui sai selgeks, et Taliban ja al-Qaeda olid aasta varem saatnud neisse oma inimesi, kes ühel päeval oma missiooni – okupantide tapmist – täitma hakkasid. Lääne tippudel on viimane aeg tunnistada: me ei tunne islamiriike, ehkki meil on suur valu neid kamandada, et sealne nafta kätte saada.