Postkast peab olema vihma- ja linnas soovitavalt vargakindel, kuid võib ühtlasi anda tunnistust oma peremehe leidlikkusest ja käteosavusest. Kes ongi endale põneva postkasti meisterdanud, võib sellest kiiresti pildi teha ja konkursile saata.
Isetehtud postkastid võistlevad põnevaima tiitlile
Nimelt on MTÜ Eestimaa Pärlid internetis käima lükanud Eesti põnevaima postkasti valimise, kuhu iga soovija saab postkastist pildi saata ja veebikülje külastajad neist põnevaima poolt hääletada.
Konkursi üks algatajaist Ruth Reimaa rääkis, et konkursile saadetud pildid antakse pärast üle Eesti rahva muuseumi postimuuseumile, samuti kaalutakse võimalust anda fotodest välja eraldi raamat.
Vana ahi postkastiks
“Sõitsime suvel mööda Eestimaad ringi, kui torkas silma üks põnev postkast, pärast hakkasimegi selliseid otsima,” jutustas Reimaa. “Eriti just linnas on pilt nukralt ühesugune. Tahakski julgustada inimesi oma postkaste omanäoliseks muutma.”
Võistlusele on juba laekunud hulk pilte, millest osa annab märku oma peremehe üliosavatest kätest.
“Üks mees on osanud panna käima mootorsae ja sellega välja saagida karu, kes hoiab käes mesitaru, mis ongi postkast. Iga naise unistus on nii selline mees kui postkast,” rääkis Reimaa.
Osa konkursile esitatud kaste on aga lausa taaskasutuse pärlid. Näiteks on postkastiks meisterdatud nii vana puupliidi praeahi kui mikrolaineahi, leivakast, suurem värvipurk, piimamannerg ja õllevaat.
Põnevaid postkaste uudistada ja nende poolt hääletada on võimalik veebilehel Vihmavari.eu. Pilte sai saab saata ja hääletada oktoobri lõpuni.
Naljakad ja nukrad
Eesti Post teenindab ligikaudu 600 000 postkasti ja oma igapäevatöös puutuvad kirjakandjad kokku väga erinevate kastidega. Nii liigubki nende kohta Eesti Postis hulgaliselt jutte, nii tragikoomilisi, naljakaid kui nukraks tegevaid, rääkis Eesti Posti avalike suhete juht Inge Suder.
“Inimeste fantaasial pole piire, postkastiks on pandud vana rehv, torujupp, ämber või sapakalogu, mille aken on pilukile jäetud. See viimasena nimetatud näide pole liialdus, vaid samuti elust võetud,” rääkis Suder.
Ühest küljest on sellised postkastid vahvad ja kirjakandjal võiks ju olla ükskõik, kuhu ta kirjad-ajalehed paneb.
“Tegelikult aga ei saa me saadetistesse nii suhtuda,” nentis Suder. “Üks kirjakandja rääkis, kuidas ta oli jõudnud oma ringil järjekordse majani ja vaatas postkasti siit ja sealt, kuid pilu, kust kirja sisse panna, ei olnud. Uuris lähemalt ja nägi, et kastil pole põhja all. Siis sai pilt selgeks: õnnetu postkast oli omadega nii läbi, et oli tagurpidi vajunud. Seda võib võtta kui postinalja, aga paraku on selliseid juhtumeid ikka ja jälle.”