Miks vallad ei taha maksta?

Foto: Sille Annuk

Pärnu linn on loonud Eestis ühe parema ja mitmekülgsema huvikoolide võrgu. On olemas nii koolid kui traditsioon pakkuda huviharidust teiste omavalitsuste lastele. See on suur vastutus ja kõigile on selge, et väiksematelt omavalitsustest sama nõuda poleks mõistlik.

On ainult üks probleem: ülejäänud omavalitsused pole seni Pärnu linnale selle huvihariduse eest maksnud, kuigi huvihariduse korraldamine on omavalitsuse üks ülesandeid.

Vallad on kahjuks fakti ees, et täit summat, mis küünib miljonitesse kroonidesse, nad maksta ei jõua, ja leiavad, et kogu koolide rahastamissüsteem on tõmbekeskuste poole kaldus.

Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse paragrahv 44, aga ka koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahv 27 nõuab teise omavalitsuse täies mahus osalemist laste koolituskulude katmises nende laste eest, kes on vastava omavalitsuse registris.

Paljud lapsevanemad kipuvad varakult panema oma lapsi Pärnu linna haridusasutustesse lootuses, et nad saavad parema hariduse ja ehk kergemini gümnaasiumiastmesse. Tihti ei ole see nii. Näiteks Uulu põhikooli õpilaste lõpueksamite ning riiklike tasemetööde tulemused on olnud enamasti maakonna paremate hulgas ja kannatavad ära võrdluse linnakoolidega.

Maaomavalitsused aga peavad ülal pidama oma koole, tagamaks hariduse kättesaadavus kodukoolis, pannes samal ajal “rahakoti” kaasa linnas koolis käivatele lastele.

Pärnu maakonna sotsiaalse infrastruktuuri teemaplaneering 2008-2015 teeb ettepaneku muuta rahastamissüsteemi: kaotada tasaarveldussüsteem põhikoolis. Planeering läbis enne maavanema allkirjastamist avalikustamise ja sai heakskiidu regionaalministrilt. Sama teema on olnud mitmel korral päevakorras seadusemuudatusena riigikogus, kuid ikka ja jälle tõmmatakse pidur peale.

Arveldamise kaotamine põhikooliosas vabastaks valdade raha, mida saaks kasutada huvihariduse arveldamisel. Pärnu linn aga ei võida sellest midagi, üks tulurida asendub teisega.

Miks riik appi ei tule?

Väiksemate omavalitsuste olukord on keerulisem. Kas neile ei peaks appi tulema riik?

Huvihariduse seaduse paragrahv 21 ütleb, et kulud kannab kooli pidaja. Samas paragrahvis on aga kirjas, et kooskõlas riigieelarve seadusega määratakse igal aastal riigieelarvest toetus valla- ja linnaeelarvetele huvikoolidega seotud kulude osaliseks katmiseks. Seda ei tehtud headel aegadelgi.

Õiguskantsleri sõnutsi ei ole tegemist omavalitsuste õiguste rikkumisega. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus võimaldab teatud kulude katmist riigieelarvest juhul, kui omavalitsus seda ise ei suuda. Näiteks saarte elanikke toetatakse seoses nende erilise meretaguse olukorraga ja keegi ei arva, et selle erinevuse peaksid siluma mandril asuvad omavalitsused oma eelarvest.

Nii nagu riik toetab saarvaldu ja saarelise osaga valdu, võiks ta eraldada raha väikevaldadele huvihariduse eest tasumiseks. Riigi toetus lahendaks probleemi kõiki pooli rahuldavalt. Tulemuseks oleks noortele lai valikuvõimalus, kvaliteetne õpe ja omavalitsuste konstruktiivne koostöö huvihariduse arendamisel.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas asus 2008. aasta 25. novembri Pärnu Postimehes küsimustele vastates seisukohale, et huvihariduse korraldamisel peavad maakonnakeskused võtma suurema vastutuse.

Väiksemate omavalitsuste olukord on nendega võrreldes keerulisem, sest maakonnakeskused toimivad tõmbekeskustena.

Osalise finantseerimise mõistuspärasuses minister ei kahelnud. Riigi rolli ta seejuures aga ei näinud ja arvas, et omavalitsused peaksid omavahel kokku leppima, võttes appi terve mõistuse.

Kuidas edasi?

Tekkinud on ummikseis. Pärnu linn pakuks maalastele jätkuvalt huviharidust. Vallad aga ei jõua maksta. Lastevanemad on huvitatud laste osalemisest, kuid nende rahakottki on kõhn. Linn on sunnitud vastu võtma otsuseid, mis võivad olla valulikud paljudele. Vallad on sunnitud andma seletusi lastevanematele.

Pärnu linn on pakkunud kompromissina 2009. aasta arveldamist alates 1. septembrist, kuid seda täies mahus. Läbirääkimised jätkuvad otse omavalitsuste vahel, otsimaks lahendusi.

Pärnumaal pole puudust koostöötahtest ega tervest mõistusest. Omavalitsused annavad oma panuse, riigi panust on praeguses majandussituatsioonis raske loota, seda näitas omavalitsuste tulubaasi kärpimine 2009. aastal 14,6 protsenti ehk kolm miljardit krooni, võrreldes 2008. aastaga. Kärpimine oli tunduvalt valusam omavalitsustelt kui ministeeriumidelt.

Jane Mets, Pärnu abilinnapea:
“Me pöördume nüüd tõesti eraldi iga omavalitsuse poole ja kes on valmis selle lepingu sõlmima, nende laste suhtes on probleem lahendatud. Kõigi teiste puhul, kallid lapsevanemad, tehke sellest oma järeldus, kas vald seisab hea teie laste eest, ja otsustage, mida teete edasi. Sest fakt on see, et kuigi väga tahaksime, ei ole meil uuest õppeaastast, 1. septembrist vahendeid selleks, et teiste omavalitsuste lapsi huvihariduses koolitada. Loomulikult ei visata ühtki vallalast huvikoolist välja praegu, kevadel.
Ma jumala eest ei tahaks, et keegi laps peaks midagi pooleli jätma, see oleks valdade poolt täiesti kuritegelik lähenemine. Anname aru, et lapsevanem ei ole võimeline välja käima lapse muusikakooli eest kümneid tuhandeid kroone.
Meil kõigil on eelarvega raskusi. Tartu ja Tallinna ümbruse vallad on neile linnadele kogu aeg huvihariduse eest maksnud. Järelikult on vaja prioriteedid paika panna. Pärnu linna prioriteet on Pärnu lapsed.”

Karel Tölp, Tahkuranna vallavanem:
“Kui huviharidus on pandud omavalitsuse kohustuseks, ei saa me sellest viilida ja osas koolides on lapsed hulk aastaid juba õppinud, neid ei saa niisama pooleli jätta. Põhjus, miks POLis kokkuleppele ei saadud, on see, et valdade lähtepositsioon Pärnu linna suhtes on erinev. Lähiümbruse valdadest käib seal sadu lapsi, kaugematest vaid mõni. Seetõttu tuleks läbi rääkida pigem Pärnu ja lähivaldade vahel.
Mina näen suurima probleemina õpilaspearaha maksmise kalduolekut Pärnu linna kasuks. Pärnu linn võiks selles suhtes läbirääkimistel mööndusi teha, siis oleks võimalik huviharidusegi eest maksta.”

Mati Mettus, Sindi linnapea:
“Meie ei ole valmis Pärnule maksma. Esiteks ei ole selleks praegustes tingimustes vahendeid ja teiseks puudub selleks seaduslik alus, seadus huvihariduse arveldamist ette ei näe.
Ainult oma linnas ei saa me kindlasti huvihariduse vajadust kaetud, sest ekstra huvikoole meil peale muusikakooli ei ole. Laste seisukohalt on see muidugi julm, paraku tuleb neil leppida kohalike võimalustega või maksab Pärnu linnale õppemaksu lapsevanem.”

Vello Tiidermann, Sauga vallavanem:
“Me võime ju nõuda ja öelda, et seaduse järgi võiks riik valdadele huvihariduse rahastamises appi tulla, aga tänapäeva oludes ja tegelikkuses see ei toimi. Praegu loevad kõik raha ja on hädas oma eelarvetega. Raiuda vastu, et me ei maksa, pole mõistlik, tuleks leida kulude katmisel kompromiss. See on selge, et lapsed peavad saama huvikoolides edasi käia, ja meil ei ole mingit muud teed.”