Lastekaitsjad töötavad laste turvalisuse nimel

Väike laps ei suuda oma turvalisuse eest vastutada ning ka võõras põngerjas võib vajada abi ja kaitset. Foto on illustreeriv ja laps fotol pole lastekaitsjate tööga seotud. Foto: Ants Liigus

Lastekaitsjate töö kerkib tavaliselt jututeemaks siis, kui meediasse jõuab mõni üliraske juhtum hooletusse jäetud lastest või vägivallast. Tegelikkuses on hätta sattunud lastest teatamine igaühe kodanikukohus ja lastekaitsetööl palju aspekte.

Oma töös peavad lastekaitsjad kõige raskemaks tööd emade-isadega, kes ei suuda end pere nimel kokku võtta ega lastele turvalist kodu luua, või lahku kolinud vanematega, kes kasutavad järeltulijaid ära omavaheliste suhete klaarimisel ja võimuvõitluses.

Kuna ametnike silmad igale poole ei ulatu, panevad lastekaitsjad kõigile südamele: märgake inimesi enda ümber ja andke politseile või lastekaitseametnikele teada, kui näete hoolitsuseta või halvasti koheldud lapsi.

Kogukond märkab

Tori valla lastekaitsetöötaja Eha Säde hoiab pidevalt silma peal umbes kuuel–seitsmel perel. Säde arvab, et Tori vald on parajalt väike ja küllalt tihedalt asustatud, nii et ükski probleemidesse sattunud pere ei tohiks avastamata jääda.

“Kogukonna võrgustik töötab hästi, kõik on omavahel tuttavad ja kui uued elanikud valda kolivad, saadakse sellest kohe teada,” ütles Säde väikses kohas elamise kohta. “Kui pere on probleemidega, jõuab varsti info naabrite, lasteaia või kooli kaudu minuni. Majanduslikes raskustes inimesed käivad vallas toimetulekutoetust taotlemas ja selgi juhul saan teavet, kas peres on lapsi ja kuidas neil läheb.”

Pärnu linnas on asjad veidi teisiti, sest siin elab 7500 kuni 18aastast last-noort, mis teeb ligi 2000 last igale Pärnu neljast piirkondlikust lastekaitsetöötajast.

“Võib küll ette tulla, et meie piirkonda asub elama probleemne pere ja me ei tea neist midagi,” tunnistas Pärnu lastekaitsespetsialist Marko Truu, kelle tööala on kesklinn. “Sellepärast on väga tähtis, et hätta sattunud lastest annaksid teada naabrid, tuttavad, õpetajad.”

Linna lastekaitse peaspetsialist Irene Peterson lisas, et enamasti jõuab tähelepanelike linnakodanike kaudu info siiski varem või hiljem nende töötajateni, ainult et aega võib selleks kuluda rohkem, paar–kolm kuud.

Vägisi koju ei pääse

Tavaliselt võetakse lastekaitsetöötajaga ühendust, kui lapsed ei käi korralikult koolis–lasteaias või jõuavad sinna näljastena ja pesemata, viletsates rõivastes.

Lastekaitsetöötaja saab lapsevanematega kokku, püüab delikaatselt uurida, mis toimub, ja vajadusel külastab kodu. Vanemate loata ei tohi lastekaitsja võõra kodu uksest sisse astuda, välja arvatud juhul, kui laste elu ja tervis võivad olla ohus. Sellisel juhul minnakse kohale koos politseinikega.

Sädel on seda ette tulnud vaid paar korda, üldjuhul püüdvat inimesed olla sõbralikud ja pigem näidata end paremast küljest.

Peale majanduslike raskuste heitlevad paljud vanemad mõne sõltuvusega ja lapsed jäävad hoolitsuseta. Mõnikord ei suudeta laste eest hoolitseda sotsiaalse suutmatuse või puude tõttu.

“On ette tulnud sedagi, et uks on lahti, astume sisse, kõikjal on peopidamise jäljed, vanemad magavad õndsat und,” rääkis Truu. “Siis olen lapsed perest eraldanud ja politseiga koostöös nad varjupaika viinud.”

“Tihti tuleb pärast laste perest eraldamist välja vanemate tegelik hoiak: kas nad hakkavad lapsi varjupaigas vaatamas käima, ilmutavad soovi hooldusperesse paigutatud lapsega kokku saada või ei tunne nende vastu mingit huvi,” kõneles Peterson. “Mõnele vanemale piisabki sellest ühest korrast ja ta võtab end kokku.”

Säde on näinud noort lapsevanemat oma kabinetis kena ja hoolitsetuna kinnitamas, et lapse heaolu on talle tähtsaim. Siis märgatakse sama inimest vallapeol päris purjakil, väike laps sabas jooksmas.

“Eks paljugi sõltu sellest, mis keskkonnas inimene ise on kasvanud või mis arusaamised-oskused tal on lapse kasvatamisest,” nentis Säde. “Teatud peremustrid kipuvad kahjuks korduma. Saame anda nõu, soovitada tugigruppe. On ka häid näiteid, et vanem kasvab koos lapsega ja saab lõpuks oma eluga kenasti hakkama.”

Ametnik raha ei anna

Kui ametnik kodukülastusel näeb, et elamine on kehvake, on tema võimuses pakkuda mõningast materiaalset abi. Toris näiteks organiseeritakse sotsiaalmaja kaudu lastele voodeid ja rõivaid, Euroopa toiduabi ja vajadusel kaupa toidupoest.

“Usun, et lausa paljas ja näljas ei tohiks küll ükski laps olla, kui vanemad vähegi julgevad abi otsida,” oli Säde kindel.

Aidata ei saa suurte remonditööde puhul, näiteks katusevahetuse või küttekolde ehitamisega. Samuti ei võta vald oma kanda üüri- ega muid võlgu.

“Need summad on päris suured ja niisuguse abi vajajaid oleks vallas palju. Keda siis eelistada? Elamistingimuste parandamine on siiski igaühe enda teha,” tõdes Säde.

“Meilt saab sihtotstarbelisi toetusi küsida küll, aga ise tuleb samuti olla vastutustundlik,” kinnitas Peterson, kes ei poolda õpitud abitust. “Kui mul on ahi katki ja lapsed külmetavad, siis parandan ahju ära, kui mul on käed-jalad terved.”

Truu lisas, et kuigi omavalitsuse roll on kehvades tingimustes elavate laste heaolu eest seista, ei võta see vanemalt vastutust. Turvaline kodu on ikka pere enda korraldada.

Pärnus saab peret aidata tugiteenustega: töötutele vanematele võimaldatakse rehabilitatsiooniteenust, toimetulekuraskustes perede lastele tasuta huviringi või päevakeskuse teenust. Võimalik on perele appi saata tugiisik, kes kord või paar nädalas kodu külastades aitab eelarvet rea peal ja majapidamisel silma peal hoida.

“On juhtumeid, kus tugiisikust on tõesti abi olnud ja enne kehvalt toime tulnud pere saanud jalad alla ning lapsed kasvatatud,” tõi Truu positiivseid näiteid.

“Kahjuks on palju vastupidiseid näiteid. Kõik sõltub vanemate tahtest ja koostöövalmidusest,” lisas Truu.

Üldiselt püütakse lapsed bioloogilisse perre kasvama jätta, kuid tähtis on ära tunda piir, mille ületamisel lapse heaolu ja turvalisus kannatavad.

Turvalisuse piir

“Anname vanematele aega oma elu korda seada, aga kui poolest aastast on saanud mitu aastat ja midagi ei muutu, pole midagi teha,” rääkis Säde. “Kui ikka on lastel kõht tühi, nad ei käi koolis ega lasteaias ja neid jäetakse ööseks üksi koju, tuleb pöörduda kohtusse ja teha avaldus laste perest eraldamise kohta.”

Kui poolpaljast ja näljast last märgatakse kergesti, siis hoopis raskem on avastada vägivallajuhtumeid näiliselt toime tulevatest ja heal järjel peredest. Mõnikord märgatakse löögijälgi kehal koolis või lasteaias, vahel käitub laps agressiivselt, vahel on laps väärkohtlemisest rääkinud sõpradele ja jutt jõuab täiskasvanute kõrvu.

Säde sõnade kohaselt võivad sellised juhtumid olla väga rasked, vanemad on ründavad ja peresuhted hoolega varjatud.

Lastekaitsja vestleb nii vanemate kui lapsega. Ja lapse küsitlemiseks on vaja vanema luba. “Kuulan ära vanema selgituse, kuidas selline asi juhtus, et last väärkoheldi,” selgitas Säde. “Võib-olla läks inimene endast välja, võib-olla pole seda varem juhtunud, ta saab aru, et tehtu oli lubamatu, ja seda ei juhtu enam kunagi. Kui probleem on sügavam ja vägivald kestab, kaasame politsei.”

Tänapäeva probleemid

Truu jutu järgi moodustab suurima osa tema tööst laste hooldusõiguse jagamise probleemide lahendamine ja alates uuendatud perekonnaseaduse jõustumisest niisuguste juhtumite hulk aina suureneb.

“Üks vanematest tavaliselt kaebab, et teine vanem teeb lapsega kokkusaamisel takistusi,” seletas Truu vaidluste algusjärku. “Mina toon nad ühise laua taha, et läbi rääkida ja kirja panna, kuidas lapsel kõige parem oleks.”

Tihti jooksevad vestlused ummikusse vanemate omavaheliste lahendamata probleemide tõttu ja asju aetakse edasi kohtu kaudu.

Kemplemise keskel on segaduses lapsed, kellele ema räägib, et isa on paha, ja isa väidab, et kõiges on süüdi ema.

Viimaste aastate trendina nimetas Truu veel vanemate välismaale tööleasumise tõttu omapead jäetud lastega tegelemist. Vahel on lapsed jäetud vanemate õdede-vendade hoole alla, vahel palutud naabril mõnikord üle ukse kiigata. Sageli sellisest järelevalvest ei piisa, lapsed ei jõua kooli ja teisedki pahandused on kerged tekkima.

Noorim laps, kelle Truu on üksinda kodus elamast leidnud, on olnud kümneaastane.

Rõõmud ja mured

Kõige raskemateks oma töös peab Truu juhtumeid, kus info on väga segane ja ühest, kindlat lahenduskäiku keeruline leida. Olukorrad, kus lapsed leitakse päris koledatest tingimustest, panevad lastekaitsja pigem kiiresti ja otsustavalt tegutsema, sest neil puhkudel on laste perest eemaldamise otsus kindel.

“Sellise otsuse korral tuleb võtta suur vastutus, samal ajal on meeldiv näha aastate pärast tulemust, kui lastel läheb hooldusperes kenasti, nad käivad korralikult koolis ja suhted kasuvanematega on head,” leidis Truu oma töös positiivseid momentegi.

Samuti ajavad lastekaitsjal emotsioonid lakke vanemad, kes vahel ei suuda iseennast tülidest distantseerida ega olukorda lapse seisukohast näha, vaid kasutavad omavahelises jagelemises lapsi vahendina.

Sellepärast teavad lastekaitsjad, et pealtnäha kenade-viisakate vanemate vahel võivad toimuda inetud intsidendid ja kulunud moega korteris leiduda rohkem turvalisust ja soojust kui uhkes eramus. Spetsialist loeb rohkem infot välja vanemate suhtlusest lastega kui sellest, kas kodus on televiisor ja vannitoas pesumasin.

“Lapsele pole erilist tähtsust, kas elatakse kitsas ühikatoas, välikemmerguga maamajas või suures kõigi mugavustega majas,” kinnitas Peterson. “Lapse perest või ühest vanemast eraldamise põhjuseks ei ole kunagi vaesus, vaid turvatunde puudumine ja vanemate hingeline külmus.”

Ohus olevatest või abivajavatest lastest teatage:

* politseile, helistades numbril 110;

* valla- või linnavalitsusele, võimalusel otse lastekaitsetöötajale;

* üle-eestilisel lasteabitelefonil 116 111;

* Pärnu perede ja laste varjupaiga telefonil 443 1133.

Pärnu linna kodulehel sotsiaalhoolekande üldinfo all asub “Abivajavast lapsest teatamise ja andmekaitse juhend”, mis on koostatud lasteombudsman Indrek Tederi eestvedamisel.

Andmed: Pärnu Postimees