Aare Toikka: Tollal ei olnud meil muud varianti, kui oma teater püsti panna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Andres Haabu/Postimees

VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka on taasiseseisvunud Eesti esimese vabatrupi nägu kujundanud selle algusest saati.

Tänavu sügisel sai VAT veerandsaja-aastaseks. Jõnglasena oli Toikka enda mäletamist mööda agar Pärnu lasteraamatukogus käija ja tahtis lavastajaks saada juba algklassijuntsuna. Kuidas VAT Toikka või Toikka VATi juurde jõudis, räägib ta ise.

Olete üles kasvanud ja õppinud Pärnus. Missugune poiss olite ja kuidas/millal tollastest hobidest teatrihuvi välja kasvas?

Ma olen olnud alati lugude küüsis. Mu vanaema Maria oli paras jutuvestja. Olin Pärnu lasteraamatukogus Nikolai tänaval aktiivne lugeja. Kuigi sai muudki tehtud: suusatatud, mängitud võrkpalli.

Vanalinna põhikoolis tehti näitemängu ja miskipärast mäletan oma soovi lavastajaks saada juba algkoolipoisi east.

Minu õpiaastatel Pärnu teatri juures kooliteatrit ei olnud, igatahes mina sinna ei sattunud. Küll oli mul loodushuvi, sest loodussõprade majas olin tegev. Aga kirjandushuvi on minu puhul vahest see, millest teatrihuvi välja kasvas.

Kas lavastajaõpingute ajal mõtlesite vahel, et võiks tulla tagasi Pärnu teatrisse?

Ma pole seda oma mäletamist mööda kunagi mõelnud. Olen ühe teatri kunstiline juht ja vastutan selle teatri käekäigu eest. Aga kui te niimoodi küsite, siis üks mõte Pärnu teatri suure saali tarvis mul isegi oleks.

VAT Teater on Eesti vanim vabatrupp, asutatud 1. oktoobril 1987. Olete üks VAT Teatri asutajatest. Olite siis 22–23aastane, ühesõnaga: väga noor. Ja tundub, et julge. Kuidas nii juhtus, et tuli teha oma teater?

Ma juhtusin peda-kooli, sest minu lõpetamise aastal lavakasse ei võetud. Kuigi käisin hiljem vabakuulajana Ingo Normeti esimesel kursusel. Aga meie kursuse inimesed on omal moel vastutavad vabatruppide sünni eest üldse.

Igatahes nii Krahl kui VAT on sellest lainest alguse saanud. Tollal ei olnud meil muud varianti, kui oma teater püsti panna. Teatritegemise himu oli suur. Ja selleks avanes soodne juhus, sest perestroika ajal soositi igasugust stuudioteatrite liikumist.

Meie alustasime kui Eesti teatriarenduskeskuse stuudio. Samal ajal lõpetas Roman Baskini ja Aleksander Eelmaa noortesuudio Vanalinnastuudio juures ja teatriühingu juurde loodi noortekoondis. 1980. aastate lõpp oli suurte muutuste aeg ja palju teatrihuvilisi vasikaid oli Tallinna peale korraga lahti lastud. Sellest pidi midagi sündima. Institutsioone sünnitavad alati keerulised inimesed keerulistel aegadel.

Praegu VAT Teatris töötavad inimesed on õppinud Eesti eri teatrikoolides. Ma nimetaksin siin parem õpetajaid.

Meie (VAT Teatri juhi, A. J.) Tiina Rebasega oleme Inna Taarna ja Härmo Saarmi kursuselt. (Näitlejad, A. J.) Margo Teder ja Tanel Saar õppisid Rudolf Allaberdi juures, Katariina Unt oli Ingo Normeti esimeses lennus, Ago Soots ja Meelis Põdersoo lõpetasid lavakooli samuti Normeti käe all, Katariina Ratasepp lõpetas Elmo Nüganeni kursuse. Meie valguskunstnik Sander Põllu on Viljandis õppinud, Margus Vaigur (Pärnu Endla valgusala juht, A. J.) on olnud tema õpetaja. Nimekirja võiks jätkata.

Kes teiega koos pedas õppisid, kellega koos teatri lõite ja kui keeruline see tollal oli?

Nime pani VATile praegune Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas, kes oli me eestvedaja.

VAT Teatri asutajaliikmete hulgas on peale minu VATi praegune juht Tiina Rebane, Pärnu teatri näitleja Ahti Puudersell, praegu NO99s töötav Marika Vaarik, muusik ja saatejuht Emil Rutiku, filmimees Riho Västrik, laulja ja näitleja Lauri Saatpalu, advokaat Kaido Ehasoo, kui mõnd nime nimetada.

VATi algusaastate tegevliikmeid leiab väga erinevatelt elualadelt. Näiteks filmi „Seenelkäik“ produtsent Piret Tibbo-Hudgins kirjutas 1990. aastatel VAT Teatri lavastustele muusikat. Sepo Seeman on VATis kaasa löönud.

Meie esimene tegevuspaik oli Tallinna linnahalli väike saal, kus hiljem asus tiiburlaevade terminal. Praegune kultuuriminister Rein Lang oli siis linnahalli asedirektor, tema meie tegevust soosis.

Hiljem sai tegutsetud siin ja seal. Oli aeg, mil tegime oma asju teatri- ja muusikamuuseumi juures. Oli ka puhtalt rändteatriperiood. Päris pikalt oli teatri statsionaar Mustpeade maja. Seal sai tehtud kaks auhindadega pärjatud Shakespeare’i tõlgendust „Cymbeline“ ja „Henry V“, mõlema lavastajaks Rein Agur. 2001. aastast on VATi statsionaariks rahvusraamatukogu teatrisaal.

Kui VAT loodi 1987, siis juba 1988 hakkas Peeter Jalakas looma Von Krahli. Tema asemel liitus VATiga samal aastal Dajan Ahmet, kes 1991 tegi omakorda Salong-teatri. Kas siit võib järeldada, et VATist sai sünnitõuke kaks Eesti erateatrit?

Oleme Peetriga seda lugu isegi meenutanud, aga kummalegi pole meenunud, miks me enam ühte teatrisse ei mahtunud. Ju läksid mingid tahtmised ja arusaamised lahku. Aga sest on nii kaua aega möödas, mis sest enam. Nii see pidi minema ja lõpuks on see hea asi: sündis kaks täiesti iselaadset teatrit.

VATist on saanud, muide, tõuke enam kui kaks teatrit. Ka Märt Meose R.A.A.A.M on VATist irdunud. Küllap poleks sündinud NOdki, kui VAT ja Krahl poleks ees sügavkündi ära teinud. Praegu võib iga vennike oma vaskse kobestiga teatripõllule trügida ja mul on selle üle hea meel.

Missugune on teie teatri nägu ja mida tähendab lühend VAT?

Hans Kaldoja ütles kunagi, et Väga Armas Teater. Nimi VAT sai pandud nalja pärast. Ja jonni pärast, vaat nii!

Aga tänapäeva kontekstis, kui Eestisse ühtegi akadeemilist teatrit enam jäänud pole, kõlab Viimane Akadeemiline Teater nagu Viimane Mohikaanlane isegi paremini kui algusaastatel. Ja kui mõelda nii, et Platoni akadeemikud omandasid tarkust hiies jalutades, siis mulle a nagu akadeemia väga meeldib. Ka VAT on palju liikumises olnud, ehk mitte küll jalutanud, aga ratastel veerenud.

Teatri repertuaari kujundamisel on mul põhimõtted, mis on kooskõlas VAT Teatri põhikirjaga. Teatri viimaste aastate hüüdlause kõlab: “Puuduta VAT Teatrit!” Ma tahan tõsimeeli uskuda, et ühes teatriteoses on koos nii pühaduse teenimine kui narrina huligaanitsemine.

Teater teenib tõde ja ilu olevikus ja teeb seda loodetavasti hinge liigutaval ja rõõmustaval moel. Ma pean oluliseks puhast tunnet, aga jumal minu teatris on lugu. Oludest lähtuvalt on VAT Teatri kaubamärk pigem minimalistlik laad, kuigi Philip Glass kuulub tõepoolest mu lemmikheliloojate hulka.

Viidates siin Sergio Leone ja Ennio Morricone koostööle, siis „Hea, Paha ja Inetu“ (VATi lavastus, mida näeb 9. detsembril Pärnus Endla Küünis, A. J.) vapustav ja omapärane muusika sündis sellisel kujul puhtalt seetõttu, et filmitriloogia produtsentidel polnud võimalust suurt orkestrit palgata. Sellest siis piitsalöögid, vilistamised, inimhääled muusika kõlavärvidena. Tulemus loeb!

Etendusi annate põhiliselt rahvusraamatukogu teatrisaalis. Kas kogu teatri elu – proovid, arutelud, suhtlemine, plaanide tegemine – käibki seal või on teil kuskil oma pelgupaik?

Anname siiski suure hulga etendusi väljaspool statsionaari. Eestis oleme mänginud pea kõigi kultuuriasutuste lavadel.

1990. aastate algupoolel, kui keskendusime peamiselt lastelavastustele, sai mängitud tõesti igal vaibal. Ringi reisiva lasteteatri periood kestis ehk neli-viis aastat. Sel ajal sündis populaarne raadiosaade „VAT muinasjutt“ Eesti Raadios, lavastajaks Tiina Rebane.

Aga meil on olnud palju esinemist väljamaalgi. Oleme andnud etendusi peaaegu kõigil kontinentidel, etendused on toimunud polaarjoone taga Norra kaubalinnas Tromsös ja teisel pool ekvaatorit Zimbabwe pealinnas Harares.

Oleme osalenud Euroopa 20 teatri ühistuuril Jaapanis lavastusega „Kalevipoeg“, mänginud Itaalia vanimas teatris Milanos, osalenud Euroopa teatrite ööl Portugalis näitelavaks muudetud viinamäel, teinud esietendusi Saksamaal, Tšehhis, Ungaris.

Oma rahvusraamatukogus oleme teinud ühe korra projektina üle 100 Euroopa teatriinimese ühistööna sündinud liikuva etenduse „Peidetud lood“.

Lugematud festivalid sinna otsa. Aasta aasta järel samades lennujaamades jõlkumine muutus kurnavaks ja näitlejad palusid härdasti, et mängime parem kodus.

Viimastel aastatel oleme rohkem Eestis etendustegevust arendanud, ent väga veidraid ettevõtmisi on me ajaloos olnud. Palju oleme käinud naabrite juures: Põhjamaades, Venemaal, Saksamaal. Viimane retk oli „Nisaga“ Peterburi. Festivalile, kus olid esindatud tööd sellistelt lavastajatelt nagu Šapiro, Hermanis, Ginkas, Bogomolov, Warlikowsky. Meie pelgupaik on olnud teatribuss ratastel.

1. oktoobril sai VAT Teater 25aastaseks. Kuivõrd on see veerandsada olnud ellujäämiskursus ehk kui keeruline on väiketeatril suurte seas silma paista?

Erateatrite etendustegevust toetatakse vastavuses seadusega, olenevalt nende rahvuskultuurilisest tähtsusest. Aga meie puhul saame toetusest rääkida viimase kümne aasta kontekstis. Selge see, et toetuseta teatrit ei tee, ja toetajaid on meil alati olnud.

Oli aeg, kui meid toetas Sorose fond, oleme olnud Euroopa kultuurifondi leival, VATi tegevust on toetanud ÜRO arenguprogramm, Põhjamaade ministrite nõukogu, kuningas Baudouini fond, Euroopa Komisjonist kõnelemata. Kõiki koostööpartnereid ei jõua üles lugeda, tänu kõigile! Aga jah, mõne suure teatri reklaamieelarve on suurem kui meie aastane toetus.

Raha ja kunstiväärtuse vahele pole mõtet võrdusmärki joonistada, sest ajusid ja talenti ei osta. Kuigi ega ilma rahata midagi tee.

Olete lavastanud teatris, raadios ja televisioonis üle 70 näitemängu või dramatiseeringu. Kui 70 veerandsajandile ära jagada, teeb see ligemale kolm lavastust aastas. Päris palju.

Pole parata, aga mulle meeldib mu töö. 2011. aastal oli see nimekiri selline: koos ungarlastega kirjutatud ja lavastatud noortelugu „Help“, Katariina Undiga tehtud „Nisa“, vesterni „Hea, Paha ja Inetu“ dramatiseering ja lavastus ning Kuressaares Kaspar Jancisega tehtud „Morten Lollide Laeval“.

Sel aastal tuleb kokku kolm lugu: Kivirähki „Karin ja Pearu“ Katariina Undi ja Raivo Trassiga, Kuressaares lavastatud Ruohoneni „Yksine“ Piret Raugaga peaosas ja VATis tuleb selle kuu lõpul välja „Faust“.

Igatsen väga seda aega, kui ma ei peaks lavastama kolme–nelja lugu aastas, aga seni pole välja tulnud. Mu töises tegevuses on olnud küll üks pea poolteiseaastane paus, mille jooksul üritasin ellu jääda, seejärel ratastoolist välja saada ja uuesti kõndima õppida. Poolenisti see isegi õnnestus.

Olete ise samuti näitemänge kirjutanud: “Kirju koer, kes jookseb merekaldal” Raadioteatris, “Mina pean torti näkku lüüa saama”, “Riivatu nunn”, “Eesti kosmos” VATis. Kirjutamispisik on teis sees.

Minule on kirjutamine olnud personaalne meelelahutus, seni pole olnud tarvidust sellest päris leivatööd teha. Mul on kuskil karpides ports luulet, seda on palju, aga ma pole seda enam ammu üle lugenud. Vahel midagi välgatab, siis kirjutan üles ja viskan karpi.

Arvutisse luulet toksida ma ei oska. Kirjutan pliiatsiga paberile. Päevikut pean küll digitaalis ja dramatiseeringuid teen. Üks filmistsenaarium on pooleli.

Mu peamine kirjatöö on teatri tarbetekstide tootmine, sest olen VAT Teatri kunstiline juht, lavastaja ja kirjandustuba ühes isikus. Näitemänge, mis kirjutatud, on veel, kahe näidendiraamatu materjal tuleb kokku: üks lastele, teine täiskasvanutele. Pole aega olnud välja anda. Tuleks vist ette võtta. Need lood on enamasti väikesele koosseisule seatud ja neid saaksid ehk harrastustrupidki kasutada.

Olete teatrisse tagasi tulnud peaaegu teisest ilmast. On see teid kui inimest, teie vaateid elule ja teatrile mõjutanud? Kas näete elu nüüd teistmoodi?

Iga kogemus mõjutab inimest, aga ega ma originaalne ole, kui ütlen, et kahel jõul on inimest lahti võttev ja koostav mõju. Need jõud on muidugi armastus ja surm. Nende jõudude vahel inimene siinilmas heitleb. Nende jõudude mõju inimesele moodustab mu arusaamist mööda ainsa tõelise teatri teemaderingi.

Puškinit meenutades, ta on öelnud dramaturgia kohta: „Hirm, härdus ja kaastunne – need on kolm pillikeelt, millel mängib dramaturgi viiulipoogen.“

Dramaturgia on teatri keel ja see tõdemus kehtib teatri kohta laiemalt. Elu näen ma teistmoodi igal hommikul, kui silmad avan, ja küllap ma lavastaja kõrvalpilku enda elukogemuste suhtes rakendan. Kui midagi esile tuua, siis mul pole hirme.

CV

* Sündinud 28. jaanuaril 1965 Viljandis.

* Kasvanud Pärnus, õppinud Vanalinna põhikoolis ja Ülejõe gümnaasiumis.

* 1987 lõpetas Eduard Vilde nimelise Tallinna pedagoogilise instituudi näitejuhina, täiendanud end VAT Teatri stuudios ja Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedris.

* 1987–1993 Eesti Raadio raadioteatri režissöör.

* 1987. aastal VAT Teatri asutajaliige, näitleja, lavastaja, 1993. aastast kunstiline juht.

* Stsenaristitööd: 1998–2001 Anne Parksepp, Aare Toikka, “Ilmaeluime” (telesari TV3s ja ETVs); 2006 Aare Toikka, Aarne Mägi, „Ruudi“ (mängufilm, lavastaja Katrin Laur, Allfilm).

* Kirjatöid: luulekogu “35” (2000) ja Aare Toikka, Aarne Mägi, jutustus „Ruudi“ (2006)

Tagasi üles