Piret Unn: Park peab olema turvaline igas mõttes, et seal ei varitseks murduvad, pähe kukkuda ähvardavad oksad.

Foto: Urmas Luik

Varsti aastapäevad Pärnu linnaaednikuna töötanud Piret Unn peab end puude ja põõsaste inimeseks, kellele meeldivad küll väga lilled, kuid lillekasvatusest rohkem paelub teda aedade ja istutusalade kujundamine ja eri liiki taimede kokkusobitamine.

Suvel pidas vastne linnaaednik pisut varaseks anda Pärnu Postimehele pikem intervjuu linna parkidest, siinsest haljastusest ja muljest, mis linna rohealad ja lillestud on talle kui uuele vastutajale Pärnus jätnud. “Andke veel paar kuud aega!” palus ta siis. “Teeme selle intervjuu novembris, kui päevad on lühikesed ja pimedad ning linnaaednikulgi tööd ehk vähem.”

November on käes ja intervjuu Piret Unniga sai teoks kabinetis, kus ma viimati käisin linnaaednik Kristiina Kupperilt lahkumisintervjuud võtmas. Rohelisi taimi on kabinetis vähemaks jäänud, kaustadest-mappidest ja erialakirjandusest on riiulid aga endistviisi tulvil.

Kas Tallinna lahkunud linnaaednik Kristiina Kupper oli teie sõbranna? Kas teie nimetamine linnaaednikuks oli tema soovitus ja teie tema valik?

Ma ei usu, ma tõesti ei ole Kupperiga sel teemal vestelnud, et kas ta pooldas minu valimist või ei. Kui ma Pärnu linnavalitsusse töövestlusele tulin, nägin lahkuvat linnaaednikku esimest korda.

Kui vabad käed on teile antud linna haljastute ilme kujundamisel ja puude-põõsaste-peenarde eest hoolitsemisel?

Kui ma midagi tahan muuta, pean näiteks vanalinnas muinsuskaitsealal kindlasti nõu muinsuskaitseametnikega. Kui linnas midagi suuremat haljastuses ette võtan, tuleb sellest alati linnaarhitektiga rääkida, pean oluliseks ka linnakunstnikuga nõu pidada. See on siis, kui linna haljastuse kujundamine toob kaasa midagi ehituslikku, mis koha ilmet muudab. Sellisel juhul pean õigeks, et arutlejate ring oleks laiem kui paar inimest.

Mis on teie arvates Pärnu parkide ja haljastute suuremad murekohad?

Vanas pargis on raudselt puude vanus probleemiks. Sõitsin suvel rattaga palju linnas, õppisin haljastuid puuhaaval tundma, tegin pilte alleedest, pargipuudest. Vanu puid on palju ja osa neist murdumisohtlikud.

Eelkõige Vanas pargis ei ole just palju toredat ja ikka päris palju oleks vaja tühjendus- ja asendustööd teha.

Tuleb tunnistada, et meil on liiga palju vanu pargipuid, mille lähemal vaatlemisel näeb igaüks, et tüved on õõnsaks muutunud, jämedad oksaharud kuivanud.

Kui palju Kristiina Kupper andis teile üle materjale uuringute kohta, mida puude patoloogid ja dendroloogid on teinud siin viimase kümne aasta jooksul korduvalt?

Need kokkuvõtted on olemas, mõnda neist olen näinud, aga ega mul siin siiski väga palju sellist materjali ole, kui kogu linna puistut silmas pidada. Võib-olla osa on neist kuskil arhiivis, ma ei oska praegu öelda.

Vana pargi ja vanade alleede kohta on küll hindamismaterjalid, mis said aluseks hooldamiskava koostamisel.

Kui tööle tuleb tagasi Pärnu haljastusspetsialist Kadri Kõresaar, kelle töö on just suurte pargi- ja alleepuude eest hoolitsemine, hakatakse küllap nimetatud hooldamiskava ellu viima. Mina linnaaednikuna päriselt seda tööd ei tee.

Millega siis linnaaednik tegeleb?

Praegu on jõulud ukse ees, pühade ajaks linna säravamaks muutmine on minu ülesanne, samuti suvel lillede istutamine ja nende eest hoolitsemine, linna ilu esiletoomine.

Teine töölõik on kaunimate kodude konkursi korraldamine.

Muidugi pean vaatama, et meie pargid oleksid korras, muru pöetud, lilled kastetud, pargiinventar paigas, purskkaevud puhtad, mänguväljakud ja avalikud tualetid korras.

Peale selle kooskõlastan detailplaneeringuid ja ehitusprojekte, kus tuleb jälgida haljastuse rajamist ja taimede valikut. Linnaaednik osaleb projektide rakendamisel, nagu näiteks rannaniidu taastamises ja mägiveiste rannakarjamaale lubamises.

Samuti tegelen rohealade perspektiivse kujundamisega ja kui mõni varasem idee ei toimi, siis selle muutmisega.

Pärnus on loodud linnaettevõte Pärnu Hooldusteenused, millele mõni parempoolne poliitik on ette heitnud, et sellest hakkab kujunema midagi kommunaalosakonna laadset, kus on linna palgal töömehed, soetatud masinad ja antud pädevus linna haljastutel toimetada. Kuidas teie suhtute võimalikku kommunaalgruppi, mis puid kärbib ja vajadusel langetab?

Töid, mis vaja teha, jäävad linna haljastutel jagama ikka linnaaednik ja haljastusspetsialistid, omapead me kedagi saega parkidesse ei luba. Aga minule meeldiks, kui mul oleks inimene, kellele saaksin kohe öelda, et nüüd on vaja minna ja see või teine asi ära teha. Alati pole ju aegagi hinnapakkumisi oodata, samal ajal kui mõni asi tuleks otsekohe korda ajada. Kuid isegi ohtlikuks hinnatud puu mahavõtmisel peab olema tagatud teatud kompetents. Mis puutub puude tagasilõikamisse, siis siin oleks tarvis juba arboristi teadmisi, olgu tegu hoolduslõikuse või ohtlike puude langetamisega.

Kui tuleb lõigata tüvel või juurel vesivõsusid, pole spetsialisti juuresolek vajalik. Kuigi vesivõsudegi lõikamisel peab teadma, kustmaalt lõige teha, et ei jäetaks liiga suuri oksakönte. Näiteks pärnad on üliagarad vesivõsude ajajad ja vale lõikuse puhul kasvatavad mõne nädalaga uued võsud, nullides varasema pügamistöö.

Tuleme korraks jõulude juurde tagasi. Mismoodi kaunistatakse tänavune Pärnu jõulupuu teatriesisel platsil?

Tänavune linna jõulukuusk tuleb punaste mummudega, mis on paigutatud puule kuue sektorina, iga sektori vahel sähvib valge ja sinine hajutatud valgusega lamp ja ümber kuuse tilguvad nagu veepiisad pisikesed tulekesed, mis on jaotatud ühtlaselt.

Jõulukaunistustena kasutame varasemate aastate ehteid, neid omavahel kombineerides.

Kas valged karud tulevad Lastepargi basseini kattele?

Tulevad, kuigi üks karudest lõhuti ju ära. Selle karu koha peale tuleb väiksem kuusepuu, mis on samuti tuledega ehitud, ja Rüütli platsile neljameetrine ehitud jõulukuusk.

Kõige tähtsam on aga ikka teatriesine linnakuusk, mis tänavu on 17 meetrit kõrge. Akadeemia, Vee ja Pikale tänavale tuleb punane ja valge jõuluvalgustus ning Rüütli ja Ringi tänava ehime siniste ja valgete lambikestega.

See kõik kõlab niisama ilusti nagu kunagine kirjeldus Jakobsoni pargi pergolast, mis pidi muutuma metsviinapuuväätidest koosnevaks ja aastaaegade järgi värvi vahetava lehestikuga salapäraseks ja pilkupüüdvaks inimeste magnetiks, aga meenutab nüüd hoopis katuseta trammiootekoda. Mis selle pergolaga valesti läks?

Jakobsoni pergolaga pole lugu sugugi nii hull, kui on selle istutusalaga, mis peaks merelainetust imiteerima. Seal on kindlasti valitud valed taimed, mis ei kasva. Järgmisel kevadel, ma väga loodan seda, saame sinna istutada teised taimed, mis kasvama lähevad. Ja mitte mingil juhul ei ole enam tegu kõrrelistega nagu praegu.

Pergola juurde on minu meelest valitud õiged taimed.

Kas on sealsete metsviinapuude istutusega midagi viltu läinud või ei piisa kasvupinda ja muld on kehv … Samal ajal on metsviinapuu pinnase suhtes vähenõudlik, nii et ma praegu veel ei teagi, miks ta seal kasvada ei taha.

Kuidas te üldiselt Pärnu parkide kujundusega rahul olete?

Kõige rohkem olen rahul Rannapargi renoveeritud ala kujundusega. Samal ajal arvan, et sinna parki kavandatud niidutaimede kasvatamine – õitsvad niidutaimed ja kõrrelised – on liiga keerukas ülesanne avalikus ruumis.

Inimesed tahaksid ilmselt rohkem pargimuru, millel saaks istuda, piknikukorvigi lahti pakkida, lastel joosta lasta.

Inimesed ei pea ju pargis alati pingil istuma, samal ajal kui palava ilmaga on jahe puhas hästi pügatud muru palju kutsuvam.

Mis puutub Koidula ja Brackmanni parki, siis nende puhul on suviti oluline lilleilu. Kui lillevalik on õige, näevad need pargid väga head välja. Tänavu läkski Koidula pargis natuke kehvasti, sest mõnes kohas ei tahtnud taimed kohe üldse kasvada. Purskkaevu ümbrus Koidula pargis oli aga väga kena.

Lastepargi kohviku Nullpunkt rentnikud kavandasid parki suvel rea mängulisi asju, et lapsi ligi meelitada. Ometi kostis neilt nurinat, et linnaaednik ei lubanud seal seda või teist teha. Kuidas suhtute sellesse, kui mõni ettevõtja või inimeste grupp võtab nõuks haljastusse elu tuua ja seal omaette toimetada?

Päris omatahtsi ei saa. Ma ei luba ikka muru peale panna täispuhutavat batuuti, mida taheti. Laste hüplemist on lõbus vaadata küll ja lastel batuudil tore hullata, aga batuut poleks sinna sobinud visuaalselt, ruumiliselt ega olnuks hea murule, mis sügiseks oleks välja surnud. Rannapargis oleks see mõnel alal võinud kõne alla tulla.

Mul ei ole väljastpoolt genereeritud ideede vastu midagi. Aga kõike ei saa lubada.

Lähemegi oma jutuga Rannaparki. Tekkinud on mõte panna sinna püsti kümme Läänemere maade kultuuripaviljoni. Ruumilise planeerimise komisjon lükkas selle esiotsa küll tagasi. Kuidas teie sellesse ideesse suhtute?

Ma ei tahaks õigupoolest seda välja öelda, aga kui peab siis … Kui see oleks minu otsustada, siis mina olen Rannaparki paviljonide ehitamisele kahe käega vastu.

Kõnealune pargiosa, kus vanasti olid atraktsioonid ja mis ulatub Tervise uue korpuseni, on üks väheseid parke Pärnu linnas, mis on tõesti avar, kus saab mõnuga jalutada, omaette olla, tundmata ennast samal ajal linnast väljas, hüljatu või eksinuna.

Kui sinna paviljonid püstitada, rannapark kaob. Hävib pargimiljöö, asemele tekib sootuks midagi muud kui ajalooline park. Alles jääb ehk kõrghaljastus või osa sellest, kuid siis ilmestavad vanad pargipuud juba uusehitisi, olemata osa pargist.

Kui kultuuripaviljonid Rannaparki ehitada, tulebki vastu võtta põhimõtteline otsus rajada pargi asemele arhitektuurikompleks, mis on või millest hea õnne korral kujuneb uus, senisest täiesti teistsugune väärtus. Pargist või suurest osast sellest tuleb sel juhul loobuda.

Ajalooline Rannapark oli aastakümneid tagasi tiheda põõsastikuga, intiimne ja salasoppe tulvil pargiala. Nõukogude ajal, kui rahvas arvati olevat liiga pätistunud, et neile salapaiku lubada, juuriti põõsad välja. Kui annaks pargile vana ilme tagasi?

Kuigi mulle põõsad meeldivad, arvan ometi, et kui parkidesse luua no ütleme 2,5meetrine põõsasrinne, tekitaks see inimestes õhtusel ajal, kui hämardub ja varjud pikenevad, natuke kõhedust.

Seetõttu usun, et inimesed eelistavad natuke turvalisemat keskkonda, kus nad näevad, kes ümberringi liigub, kes tuleb ja läheb, ja kus tihedaid põõsaid, mille taga keegi võiks varjul olla, pole.

Aga mulle meeldivad pargis põõsad, mis on meetri–poolteise kõrgused või isegi madalamad, üle mille on näha, mis toimub põõsa taga ja ümbruses. Vastasel juhul ei taha inimene sinna lähedalegi minna.

Park peab olema turvaline igas mõttes, et seal ei varitseks inimest murduvad, pähe kukkuda ähvardavad oksad.

CV

* Sündinud 10. jaanuaril 1977 Pärnus.

* Keskhariduse omandanud Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis, õppinud Räpina aianduskoolis maastikukujundust ja seejärel Luua metsanduskoolis maastikuehitust.

* 2004. aastast olnud äris ja oma firma kaudu tegelnud otseselt maastiku ja aedade projekteerimise, kujundamise ja rajamisega.

* Pärnu linnaaedniku töökoha sai konkursi kaudu ja töötab selles ametis 12. jaanuarist 2012.

* 16aastase poja ja 14aastase tütre ema.

* Hobi: golf.