N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kommentaar: Miks Egiptuses läheb, nagu läheb?

Toomas Alatalu
, politoloog
Kommentaar: Miks Egiptuses läheb, nagu läheb?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Egiptuses hoiab referendumil korda sõjavägi.
Egiptuses hoiab referendumil korda sõjavägi. Foto: Reuters

Olen juba Pärnu Postimehes kirjutanud, et 23. kuud käiv Egiptuse revolutsioon on oma etappide ja mitmekesisuse poolest kõrvutatav kuulsa suure Prantsuse revolutsiooniga 1789–1794. Eilsed protestid olid osa revolutsiooni kolmest peategijast – relvajõud, islamistid, liberaalid – nõrgima ehk liberaalide meeleheitlikust ponnistusest päästa, mis päästa annab. Jutt on ilmalikust Egiptusest, sest pärast 15. detsembrit hakkab seal kehtima islamistlik põhiseadus, milles pole midagi kirjas näiteks naiste õigustest.

Sestap on viimastel nädalatel telepildis näidatud sageli endal suu kinni kleepinud naisi, ent ilmselt pole teha midagi: referendum tuleb ja selle löövad massiga kinni islamistid ehk muslimivennad ja salafistid (An-Nur partei). Oktoobrist 2011 selle aasta jaanuarini toimunud parlamendivalimistel said need kaks jõudu vastavalt 10,1 ja 7,5 miljonit häält kokku antud 27 miljonist. Ülejääk kuulus siis liberaalide toetajatele.

Seejuures olid nii parlamendi (30.05.2011) kui presidendi valimisseadus (30.01.2012) tehtud Egiptust Hosni Mubaraki kõrvaldamise järel valitsenud armeeladviku tellimusel – asjaolu, mida liberid ja veel enam nende toetajad raja taga ilmselt piisavalt ei adunud. Armee ladvik jäi parlamendivalimistest kõrvale, küll oli tal kohe olemas presidendikandidaadiks oma esindaja, Mubaraki viimane peaminister kindral Ahmed Shafik, ja seda ametlikult veel suvest 2011. Tema tuligi valimiste esimeses voorus 5,5 miljoni häälega teiseks.

Head strateegilist mõtlemist ilmutasid ka muslimivennad, tulles presidendivalimistele kahe kandidaadiga, kes said vastavalt 5,8 ja 4,1 miljonit häält. Küll aga tekitab praegugi hämmingut, miks liberite leer pidas pärast põrumist parlamendivalimistel võimalikuks esitada samuti kaks põhikandidaati (4,8 ja 2,6 miljonit häält), väiksematest tegelastest rääkimata (ühtekokku oli valijaid 23 miljonit).

Sealjuures kinnitasid küsitlused, ka eurooplaste tehtud, nagu saadaks edu just nõrgemat liberite suurkandidaati, kelleks oli Mubaraki välisminister Amr Moussat. Ühesõnaga, tegu oli väga läbimõtlematu taktikaga ja presidendivalimiste teises voorus ei jäänud liberitel üle muud kui toetada armee (=diktatuuri) kandidaati, kel ikkagi tuli alla vanduda muslimivendade juhile Muhammed Mursile.

Samal ajal on muslimivendade taktika hea näide sellest, kuidas midagi oma huvides õigel ajal teha. Nimelt oli 1928. aastal loodud Muslimi Vennaskond opositsioonis Inglise koloniaalvõimuga koostööd teinud parteidega, aga üritas võimult kõrvaldada ka Egiptuse vabariigiks kuulutanud ”vabu ohvitsere“. Atentaat Gamal Abdel Nasserile 1954. aastal maksis vennaskonna keelustamise, 1981. aastal tapsid nad viimase järglase Anwar Sadati, kuid kolmas vaba ohvitser Mubarak lõpetas nende jälitamise ja lubas isegi poollegaalselt tegutseda ning sõltumatutena parlamenti kandideerida. Üks selle võimaluse kasutajatest oli Mursi, kes istus parlamendis 2000–2005.

Sestap, kui jaanuaris 2011 puhkes revolutsioon, olid muslimivennad tänavail, ent septembris 2011, kui liberid tulid uuesti Tahriri väljakule, et nõuda revolutsiooni süvendamist, teatasid muslimivennad ametlikult, et nemad seda ei toeta. Vastastikune toetus armee ladvikuga jätkus ka siis, kui Mursi valiti presidendiks. Kaotust presidendivalimistel alla neelates parandas kõrgem sõjanõukogu kiirelt põhiseadust, võttes endale lisavolitusi presidendi arvelt ehk tegi sama vea, mille Mursi 22. novembril.

Väliskülaliste, Hillary Clintoni, Laurent Fabiuse jt käitumist arvestades oli muu maailm rahul kaksikvõimu tekkimisega Egiptuses. Järgnesid aga kummalised relvakokkupõrked ja egiptlaste tapmine Iisraeli–Egiptuse piiril. Mursi vahetas kärmelt välja sõjaväe juhtkonna ja võttis endale kõik pädevused tagasi. See oli augustis.

Septembris sekkusid poliitikasse Egiptuse kohtud, kelle abil liberid püüdsid põhiseadusesse panna seda, mida muslimivendade enamus sealt välja hääletas. Liberite tänavale tulekule vastasid muslimivennad samaga ja sai ruttu selgeks, et nende jõuetenduste saatus on armee käes. Pühapäeval kutsus armee vastaspooli olukorda laua taga lahendama ja sõjalennukid lendasid madalalt üle Tahriri väljaku, mis on liberite valduses.

Esmaspäeval sai õhust näidatu selgema järje: Mursi palus armeel, mis on saanud USA-lt 1,3 miljardi dollari väärtuses abi, rahvahääletuse ajal korda hoida ja kinnitas, et sõidab jaanuaris visiidile USAsse.

Märksõnad
Tagasi üles