Heast kingitusest on kasu kõigile

Pärnu linnavalitsuse välissuhete nõunik Anu Juurma-Saks näitab kingitusi, mida linnavalitsusele on tehtud. Osa neist asub linnavalitsuses, osa linnakodaniku majas.

FOTO: Urmas Luik

Kui tahate mõnele ametiasutusele heameelt valmistada, kinkige neile asi, mis vastuvõtjat ebamugavasse olukorda ei sea ja aitab tal teiste heaks paremini tööd teha.

Kas ükskõik millise kingituse vastuvõtmine on kuritegu? Kus on piir, mis inimestevahelist suhtlemist ei sega ja mõjutamise välistab?

Korruptsioonivastane seadus, avaliku teenistuse seadus ning teised õigusaktid ja eetikakoodeksid keelavad avaliku sektori töötajate mõjutamise. Huvide konflikti selgitamiseks on justiitsministeerium koostanud veebilehe “Huvide konflikt”, mis annab juhtnööre nii sotsiaaltöötajale toodava lillekimbu kui seminarikorraldaja kingikoti kohta.

Kalli konjakiga külla

Kirjeldamaks Pärnumaa ametiasutustes kehtivaid tavasid, väärtuslikumaid kingitusi, ebamugavaid olukordi, ametilõunaid jms, usutles Pärnu Postimees 18 ametnikku, kes sellega päevast päeva kokku puutuvad. Osa neist ei tahtnud sel teemal rääkida, mõni oli väga üldsõnaline, ent leidus neidki, kelle kogemustest ja arvamustest lugejatel abi võib olla.

Pärnu politseijaoskonna juht Tõnu Kivis peab väärtuslikuks kingituseks topograafilisi kaarte, mida Kaitseliit koos koolitusega talle kinkis. Need on abiks inimeste maastikuotsingute puhul ja politseil on neist palju kasu.

Haigla juhatuse esimees Urmas Sule hindab vastsündinute soojendusvoodi, beebipesa, lasteosakonna pulssoksümeetri jt asjade ostuks Selveri heategevuskampaania raames kogutud annetusi. “Mulle endale “kalli konjakiga” külla tulemine jäi esimestesse ametiaastatesse. Selline testimine käib ikka juhiks saamise protsessiga kaasas,” ütles ta.

Sule rääkis, et korruptiivsel käitumisel on alati kaks osapoolt: need, kes võtavad, ja need, kes teevad deklareerimata kingitusi. “Minu ja mu kolleegide hoiak haigla juhtimisel on läbi aegade olnud vältida selliste ettevõtetega koostööpartnerlust. Julgen väita, et meie kollektiivne töökultuur toetub ausatele ja kõrgete eetiliste tõekspidamistega inimestele, kes lähtuvad ühistest huvidest. Jah, on olnud ka teistsuguste tõekspidamistega inimesi, aga neist ma eelistaksin pikemalt mitte rääkida,” kõneles haiglajuht.

Sule hinnangul pole võimalik bürokraatiaga eetilist käitumist reguleerida. Inimesed juhinduvad eelkõige asutuses kehtivatest kirjutamata reeglitest ja nende kehtestamisel on määrava tähtsusega juhtide ja arvamusliidrite eeskuju. “Nii suures kollektiivis nagu Pärnu haigla oleks mõeldamatu juhendi abil reguleerida seda, et patsiendid ei tooks oma raviarstile tänutäheks lillekimpu või komikarpi,” ütles ta.

Vanasti toodi pool siga

Paarikümne aasta jooksul on kombed kõvasti muutunud. “Kui ma veel praktiseeriva arstina töötasin, on mulle meelde jäänud huvitava ja võib öelda, et kõige suurema kingitusena pool sea lihakeha. Seegi kingitus jääb aga juba eelmisesse aastatuhandesse,” meenutas Sule.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni uuringute järgi on kõige suurem korruptsioonirisk tervishoius töötajate alatasustamine ja parim riski maandamise võte inimestele võimalikult väärikat palka maksta. Tõenäoliselt kehtib sama põhimõte kõikidel elualadel.

Sageli peetakse omavalitsuse või riigiasutuse töötajatele mõnel tähtpäeval kingitusi tehes silmas, et see oleks kogu organisatsioonile ja kingitusi kasutataks ruumide kaunistamiseks. Pärnu linnavalitsus hoiab selliseid kingitusi kas linnakodaniku majas või linnavalitsuse hoones, Audru vallavalitsus muuseumis, vallamajas või allasutustes, Sauga vald vallamajas, Pärnu politseijaoskond nõupidamiste ruumis või meene saaja kabinetis jne.

Mõnikord on kingitus isiklikum. Audru vallavanem Siim Suursild nimetas kõige väärtuslikuma või omapärasema kingitusena Parkeri sulepea ja pastaka komplekti, keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni juhataja Teet Sepp Šoti politsei ohvitserimütsi ja Leedu keskkonnainspektori mütsi, päästeameti Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun vana tuletõrjekiivrit, joatoru ning raamatuid “Tuletõrje profülaktika kogumik” ja “Kodanlik õhukaitse”.

Tavapärasemad kingitused on lipsud, käterätikud, vaasid, pastapliiatsid, kruusid, seinaplaadid, vimplid, maalid, skulptuurid, kommikarbid, raamatud, vihmavarjud, kalendrid, maiustused jms. Maiustused pannakse üheskoos nahka, kinkija logoga pastapliiatsit, kruusi või lipsu kasutab see, kes kinkija hinnangul teda meeles võiks pidada.

Enamik küsitletutest jättis vastamata, kas ta on pidanud millestki loobuma, või ütles, et selliseid olukordi pole ette tulnud. Vaid Suursild tunnistas, et pakkumisi, mis võinuks kompromiteerida tema ametialast tegevust, on olnud.

Kõik sõltub olukorrast

Omavalitsus- ja riigiametnikud tõdesid, et ainult asja väärtuse järgi on lubatut ja mittelubatut raske hinnata, kõik sõltub olukorrast. Teoreetiliselt ootab ju ka valimiste eel pastapliiatsi kinkija vastuteenet, aga kas talle hääl pastapliiatsi eest antakse, on iseasi.

Konkreetset kingituste ja teenuste vastuvõtmise korda ametiasutustes kehtestatud pole ja seda ei peeta ka vajalikuks. Rahvusvaheliselt on sobiva kingituse väärtust üritatud piirata päevapalga määraga.

Kas ametnikul sobib osaleda üritusel, kus antakse tasuta süüa ja lahkudes kingikott pihku pistetakse? Ühises lõunasöögilauas osalemine ei tekita probleeme (ka Pärnu Postimees on arvamusliidritele lõunat pakkunud), kingikoti puhul sõltub sobivus kinkijast, koti sisust ja saajate hulgast.

Sageli on kotis infomaterjalid, pastapliiats jms. Justiitsministeerium peab lubatavaks olukorda (näide veebilehelt “Huvide konflikt”), kus kõigile seminaril esinejatele ettevõtete esindusorganisatsiooni poolt mälupulga, kruusi ja infomaterjalidega kotike kingitakse. Samas ei sobi vastu võtta 30eurost kinkekaarti, mille turismiettevõte hangete eest vastutavale ametnikule kingib.

Külaliste võõrustamiseks on ametiasutustel esinduskulud, mida majanduslanguse ajal kärbiti. Enamasti kasutatakse neid väliskülaliste kostitamiseks, osal Pärnumaal paiknevatel riigi allasutustel eraldi esinduskulude eelarvet ei ole. Ametnikud pidasid mõistlikuks, et ühisel lõuna- või õhtusöögil tasuvad nad oma söögi eest ise ja teevad välja vaid külalisele.

Häid tavasid ja viisakat suhtlemist pole võimalik õigusaktidega täielikult reguleerida. On inimesi, kes keelduvad isegi kohvi väljategemisest, ometi ei ole kellegi hinnaks üks tass kohvi.

Tagasi üles