Pärnu maavanem Andres Metsoja (34) on sel nädalavahetusel ameti vääriliselt hõivatud Eesti Vabariigi 95. aastapäeva üritustega, iseseisvuspäeva päikesetõusul võtab ta Sindi raekoja torni pidulikule lipuheiskamisele esimest korda kaasa veidi üle aastase poja Armeni.
Läinud pühapäeval pani maavanem ülikonna asemel selga suusariided ja läbis taas kord Tartu maratoni, seitsmendat talve. Suusatamispisik on tal sees poisieast, ema eeskujul, ja väljapõdemise asemel hoopiski süveneb.
Kuidas seekord Tartu maratonil läks?
Läks hästi. Enesetunne oli hea, ilm mõnus, korraldus lahke. Kehvasti läks aga see, et määrisin ise suusad ja määrisin need kinni. Pidamise ala läks määrde mõttes liiga paksuks ja selle võrra oli rajal emotsionaalselt raskem sõita. Möödasõitjaid oli palju. Alustasin 1300 juures ja lõpetasin 2026. kohal, 4.20 oli aeg. Arvestades ilmaolusid, pidanuksin kiiremini sõitma, kuid see maraton on eelkõige võistlus iseendaga.
Teie kui maavanema töögraafik on tihe, nädalaplaanis on teil pidevalt nõupidamisi, kohtumisi, esindusüritusi. Kuidas leiate töö ja pere kõrvalt mahti, et ennast sportlikus vormis hoida?
Üldiselt on keerukam selles mõttes, et kui peres on väike laps ja töine ajakava tihe ning kui jõuad õhtul alles seitsme paiku koju, on sul valikute koht: kas olla perega või minna sporti tegema. Aga sport on võtmetegur, enesetunde küsimus minu jaoks. Kui jätan selle päevakavast näiteks nädalaks välja, tunnen, et kaotan võimes keskenduda või keskendunult ennast väljendada.
Ma ei hakka üles lugema kõiki kohti, kus peate riigi tähtpäeval kõnelema või vabadussõja sangarite ausambale pärga asetama. Mismoodi te oma aega jagate?
See nädalavahetus on pingeline, aga ülesandeid saab ju delegeerida. Minu jaoks on oluline, et tahe nendel sündmustel osaleda tuleb enda seest. Püüan võimalikult palju osaleda vabariigi aastapäevaga seotud üritustel. Mälestada neid, kes Eesti riigi iseseisvuse eest on seisnud. See väärtus on ju meie kõigi jaoks ülioluline.
Kui Eesti taasiseseisvus, olite Kergu kooli õpilane. Kas tollest üldrahvalikust vaimustusest on teie mälupilti midagi väga eredat jäänud?
Olin piisavalt vana, et mäletada, mis toimus. Mälupiltides on koos vanematega osalemine Balti ketis. Minu kui väikese inimese jaoks oli see väga suur sündmus, uskumatu olukord.
Iseseisvusest oli pereringis sageli juttu, sest vanaisa, kes sai veebruaris 89, on olnud kodumaata, ta on ingerisoomlane, teda on vintsutatud, talle on antud 24 tundi sealt lahkuda ja siit lahkuda. See ongi põhjus, miks iseolemisest oli isekeskis palju juttu.
Mälupildid taasiseseisvumisest on hetkedes, kus Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja Ernst Rosenstein õnnistas Kaisma rahvamajas Eesti Vabariigi lippe. Olin meie pere lipuga kohal ja arvan, et paarkümmend inimest oli seal. See lipp on maakodus alles.
Kui räägitakse, et noored ja võib-olla minuvanusedki saavad aru, mis püüe see inimestel aastakümneid on olnud ehitada oma riiki, siis minus on see tahtmine ja loodan seda edasi kanda vähemalt oma järglastele.
Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn, siin loeti ette iseseisvusmanifest. Aga näiteks Rüütli tänavas ei räägi miski kaasa riigi tähtpäevaga, poeakendel pole pidupäeva hõngu, kui Nikkolo välja arvata. Milles on teie arvates põhjus, et me ei hõiska?
Eks see on seotud meie olmemuredega. Oma töö on teinud linnastumine, mis muudab inimesed teistsuguseks. Linnas ei teata tihti naabritki, maal on kogukonnatunne tugev, seistakse ühiste eesmärkide eest ja isetegemine, koosolemine on omaette väärtused nagu ka seotus kohaga, kus on su juured. Tõepoolest, kodu on kodu, aga vahe on selles, kas räägime kodust kui korterist või kodust kui maakohast, kus on olnud sinu vanaisa ja isa, kus on istutatud puid, kasvatatud lapsi, ehitatud oma kätega.
Juured ongi need, mis moodustavad rahvuse, mis elab läbi inimese tegevuse ja kirjutatakse talle mällu üsna varases nooruses. Linnade puhul, paratamatult, võime teha monumendi ja koguneme sinna mingitel hetkedel – inimestele on oluline tulla sinna paraadi käigus, kuulata manifesti ettelugemist –, aga kui uhkustunne oma riigi üle ei ela nende noorte vanemates või sügavamal südames, ei ole võimalik seda tekitada sellise protseduuriga, et maavanem läheb ja peab sütitava kõne.
Ja ikkagi teeb mind kurvaks, et kommertslike, võõramaalike halloween’i ja valentinipäeva eel näiteks, on aknakaunistajatel õhinat, kuid 24. veebruari künnisel on neil nagu võhm väljas.
Kommertsiaalsuse hea näide on jõuludega, mil hakatakse juba paar kuud varem asjade müügile keskenduma. Vabariigi aastapäeva eel võiks olla samamoodi, et teeme meie rahvuslusele tuginevaid müüke ja väljapanekuid. Poeakende mannekeenid võiks uhkeldada rahvarõivastes, rohkem võiks olla meeleolu, esitletud trikoloorivärve.
Fantaasia võiks müügi- ja turundusinimestel vabaduse ja iseseisvuse teemadel tõepoolest rohkem lennata.
Pärnumaa paneb endast kõnelema mitte ainult minevikus, vaid ka olevikus. Näiteks igasugused festivalid, nagu räim, võilill, päikeseloojang, seened, viiul …
Just! Need on ju väga vahvad, omanäolised ja põnevad ettevõtmised.
Väikesed külakohad toovad inimesi igast ilmakaarest kohale, Kidisest ei teatud möödunud suve tiigimuusika kontserdini kaugemal midagi.
See on fantastiline sünergia, mis tekib inimestel koostöös. Tunnustan väga julgust võtta risk ja hakata kodukohas tegema nullist mingit sündmust, mõttekaaslasi motiveerida. Näidata, et ollakse olemas, ega oodata, et keegi tuleb ja teeb.
Selliste ettevõtmiste algatamine tugineb enamasti projektipõhisusele, aga igast seemnerahaga toetatud projektist või saada traditsioon, mis hakkab ise elama, ja inimestel tekib vajadus selliste sündmuste järele, nad on valmis maksma. Arvukate, juba tavaks kujunenud festivalideta kaotaks Pärnumaa väga palju.
Või näiteks Romantiline Rannatee, kaubamärk ja turismimarsruut. Me ei tunneta, kui suur töö on selle nullist alanud ettevõtmise taga. Usk endasse ja algatuse edusse on selliste asjade käimalükkamisel oluline, et leida kaasamõtlejaid.
Ühes artiklis rõhutate, et Pärnumaa suurim rikkus on inimesed. Kuidas seda rikkust hoida, kui suurlinna tuled kutsuvad ja võimalused ahvatlevad?
Kui räägime majandusest, siis kirjutasin just ülikooli tööd inimressursist kui majanduse peamisest alustalast. Kõlab hästi ja usutavalt, aga järeldus on, et hoopiski majandus on inimkapitali või inimressursi alustala tänapäeva ühiskonna võtmes. Kui inimesel ei ole töökohta, kipub see inimkapital ära liikuma ega naase sinna, kus talle ei ole võimetekohast tööd, väärilist palka, hoolivat elukeskkonda.
Peame kahjuks tõdema, et maakonnast lahkub tööealine elanikkond, kellega lähevad kaasa lapsed. Statistikat vaadates on meilt Tallinna suundujatega kaasa läinud laste osakaal väiksem kui neil, kes lähevad välismaale. Ja kui juba lapsed on kaasa võetud, on ilmselt mindud, et jääda.
Samal ajal, vaadates laiemat pilti, näiteks Soomet kui peamist sihtkohta, kuhu minnakse tööle, siis neil, kelle pere on siin, on suur lootus, et nad tulevad tagasi. Aga kui minnakse Tallinna, on lootus sealt keskusest inimene tagasi saada väiksem kui välismaalt.
Meie siin, Pärnumaal, peame hoidma lippu kõrgel, püüdes luua võimalusi uute töökohtade loomiseks. Piltlikult öeldes peame hoidma kodukolde sooja, turvalise ja kutsuvana, et äraläinutel ei kustuks soov tagasi tulla. Peame püüdlema, et Pärnu kui tõmbekeskuse maine taas tõuseks.
Ja siit jõuame jälle tagasi Rüütli tänavasse?
Jah, nende arvandmete järgi tekib paratamatult sama olukord nagu Rüütli tänava tühjade akendega, sest kui läheb elanikkond, kes saab piisavalt palka, kellel peaks olema piisavalt sissetulekuid ja vajadusi teha kulutusi, ei tee ta kulutusi enam siin. Jääb vanem elanikkond ja noored, kes on otseses sõltuvuses vanemate rahakotist või riigi makstavast pensionist. See paneb tugeva põntsu meie kaubandusele ja eksistentsile majanduslikus mõttes.
Võtmeküsimus ongi kodulähedastes töökohtades. Kuidas saaks neid luua vajadustele vastavalt ja linnapiirist kaugemale, külakohtadesse?
See sõltub ka maavanema veenmisoskusest ja kaasarääkimisest, probleemkohtadele osutamisest. Minu arvates on üks võtmeküsimusi see, milline on meie uuendusvõime ja oskus vaadata nii-öelda homsesse. Oleme muutunud oma noore või taasiseseisvunud riigi ajal piisavalt konservatiivseks, julgen öelda, isegi mugavaks.
Eelarvetes on mingid valdkonnad justkui tsementeeritud. Aga kui näeme, et kaotame kõige olulisema, inimesed, kellest tegelikult sõltubki piirkonna jätkusuutlikkus, peaksid ilmselt kõik, kohalikud omavalitsused ja riik tervikuna, vaatama eelarveridadele ja mõtlema peale kärbete sellele, kuidas neid ridu inimesi säästvalt ümber jagada.
Kaugele teie kui maavanema hääl siit, Akadeemia tänavast, kostab?
Meiega arvestatakse. Aga tore oleks, kui valitsuses istuks laua taga otsustaja, kes ütleks: Pärnu maakond tahab selles küsimuses kaasa rääkida. Sõjaeelse Eesti ajal oli Pärnust riigimehi palju, riigivanem ja hilisem president kaasa arvatud.
Ükskõik mis teemal olen läinud ministeeriumidesse rääkima, alati on mind vastu võetud ja kuulatud. Loomulikult, ma ei saa eeldada, et meie puhul tehakse olulisi eelistusi.
Meie positsioon ei ole paha. Mul on hea meel, et siin majas töötavad pädevad inimesed, kes tunnevad oma valdkonda, on paindlikud, lähevad uute protsessidega kaasa. See on suur pluss. Meie peale pannakse planeeringuid, valitsus usaldab meid ja see on hea.
Pärnu maakond on pioneer, teerajaja merealade planeerimisel, kaasatud selliste suurprojektide nagu Via Baltica ja Rail Baltic kavandamisse. Mis see on, uhke tunne usalduse eest või töökohustus, mille tulemus selgub aastate pärast?
Kui küsitakse, mida sa teed, ütle midagi reaalset, siis jutt lähebki tihti planeeringute peale ja kuulaja pööritab silmi, et mis planeering.
See ongi nende protsesside juhtimine: vaatame tulevikku, püüame teha parimaid otsuseid selle järgi, mida suudame prognoosida, mis on meile kasulik. Pärnu maakond näiteks ei kehtestada Rail Balticu planeeringut raudteejaamata Pärnus, see otsus on meie kätes.
Iga planeeringuprotsess on ülimalt keeruline, seal on väga palju ja kirglikke huvigruppe: maamehi, metsamehi, meremehi, kalureid ja igaühel neist on oma tarkus ja teadmised, millest planeeringute lahendused sõltuvad. Leida keskteed või mõistlikke lahendusi ei ole lihtne. Maavanemana olen neis protsessides sees, see annab heas mõttes palju kogemusi. Planeeringud ongi tehtud selleks, et anda võimalusi rajada tuuleparke, elektriliine, raudteid või kõrgema klassi maanteed, kasutada merealasid, muuta elu- ja töötingimusi nüüdisaegsemaks ja paremaks.
Kui kirglik olete haldusreformist rääkides? Lavassaare ja Audru on ühinejad, kaks Vändrat põrnitsevad teineteist endiselt.
Jah, see kirglikult rääkimine ei tule hästi välja, aga mul on hea meel, et Lavassaare ja Audru vald seda teemat arutavad. Loodame, et nad jõuavad positiivse tulemini.
Uuenduslikkust on vaja, sest ka omavalitsused on oma eelarves maksimaalse tulemuslikkuse saavutanud. Kui nad saaksid nendest piiridest oma mõttes lahti, siis minu pärast ei peakski haldureformi tegema. Nägema peaks ühtset majandusruumi, mis sisaldab ühissõidukiliiklust või koolivõrku, sest need on omavahel tihedalt seotud.
Teades, et inimeste lahkumine omavalitsustest jätkub, ja arvestades, et tulubaas kahaneb, on vallajuhtidel viimane aeg maha istuda ja ise otsused ära teha. Aga aeg on näidanud, et seda hetke kahjuks vist ei tule. Nii nõrgestame oma demokraatiat ja iseolemist, kuni ümberkorraldused tehakse jõu- ja käsukorras.
Haldusreform viib maalt töökohti minema, sellepärast hoitaksegi sellest nagu hullust tõvest eemale, kuni king veel ei pigista.
Jah, see on kindlasti probleem. Arvan, et kui haldusreformi tuleks teha nii, et üks maakond on üks omavalitsus, mille sees on tõbekeskus, kus pakutakse erinevaid teenuseid. Haldusreformi puhul ei tähenda see seda, et kaotame kõik senised ametikohad, ilmselt tuleb vähendada kordusi – omavalitsusjuhtide ja vallasekretäride võtmes. Valitseda ei saa, kui pole rahvast, ja näiteks raamatupidamist on mõttetu teha igas omavalitsuses eraldi, kui seda võiks teha tsentraliseeritult ja efektiivsemalt.
Kas olete seda mõtet kellegagi jaganud?
Jah, olen seda isegi regionaalministriga arutanud, aga paratamatult oleme jõudnud sinnani, nagu Vändra kaasusega oli. Vändra alevi ja valla ühinemise küsimus pidi minema valitsusse, aga sinna see ei jõudnud, sest toetatakse vabatahtlikku ühinemist. Kavasid ja plaane on tehtud väga erinevaid, aga valdav on olnud seisukoht, et meie väljavaade on omavalitsuste muutmine suuremaks vabatahtliku ühinemise kaudu, mitte muutes oluliselt valitsemise või juhtimise skeemi. Aga vabatahtliku ühinemise otsuseni meie vallad jõuda ei taha.
Millised on teie mõtted, teie sõnum Eesti riigi pidupäeval?
Inimene peab millessegi uskuma. Mina usun, et inimene on ja jääb sotsiaalseks olendiks, kes vajab reaalset suhtlemist. Praegu on paljud pöördunud liialt tehnika- ja internetimaailma usku. See loob nagu mingi ebareaalsuse, Sugugi ei tahaks, et mobiilid, Skype, arvuti, Facebook ja muud vidinad saaksid silmast silma suhtlemise asemel normaalsuseks. Ma ei usu kaugtöösse, sellest võib rääkida tundide kaupa ja pilti ilusamaks.
Tahan, et inimesed saaksid omavahel päriselt kokku, jagaksid emotsioone, oleksid üksteisele toeks ja hooliksid üksteisest. Internetiühendused ja kiired teed ei ole ainult see, mille peale tulevikku üles ehitada.
Mulle tundub, et meie ühiskond ja eluviis on meid muutnud pinnapealsemaks. Süvenemist kohtab vähem ja probleemidest nii-öelda ülelohistamist järjest sagedamini. Valitseb mõttelaad, et nii on olnud, nii peab, nii on moodne, naabrid teevad nii ja nii on kõigil kombeks.
Muret teevad äraminekumõtteid veeretavad inimesed. Saan väga hästi aru, et pangalaenud tahavad maksmist ja pered toitmist, et inimesed on väärt elama inimväärset elu ja enamasti on selle mõõdupuuks korralik sissetulek.
Aga võõrsil ei oodata kedagi avasüli, igal pool on oma mured ja raskused. Ilmselt on sellest, palju sa kaotad, võimalik aru saada, kui oled sunnitud olnud kolima ühest riigist teise. Juurteta inimeste saatus ei pruugi alati väga rõõmus olla.
Ma soovin, et inimesed teaksid ja tunneksid oma maad ja juuri, oma rahvast. Oleksid uhked enda, oma laste ja oma tegude üle. Et nad võiksid ja saaksid elada sirge seljaga, väärikalt.
Mõelgem sellele, et 27. märtsil on Eesti rahva ajaloos ainukordne päev, priiuse põlistamise päev. See on päev, kus praegune iseseisvusperiood on ühe päeva võrra pikem, kui oli eelmine.