Läinud nädalal lõppenud Pärnu jääfestival kujunes rohkem selliseks „ise teeme, ise naudime“ peoks. Korraldajate hinnangul 20 000 külastajast lunastas pileti vaid tuhatkond. Ülejäänud olid kas koostööpartnerid, toetajad või teised otsapidi ettevõtmisega seotud inimesed.
“See on ju tore, kui inimesed on nõus panustama ja looma midagi väärtuslikku,” prognoositigi festivali üldjuhi Piret Hallik-Sassi selgitusel enam-vähem sellist tulemust.
“Ettevõtteid oli meil ligi üheksakümmend ja inimesi, kes käisid abiks, kahe-kolmesaja juures,” saab selline ettevõtmine Hallik-Sassi sõnade järgi teoks ainult tänu laiapinnalisele koostööle. “Seda ei saa toimuda, kui meil ei ole koostööd hotellidega, seda ei saa toimuda, kui meil ei ole koostööd kultuuritegijatega, seda ei saa toimuda, kui ei ole koostööd toitlustusasutuste, reisikorraldajate ja teiste partneritega.”
Samas anti kõigile, kes said ja tahtsid kaasa lüüa, võimalus festivali tasuta külastada. Muutes nõnda festivali nagu kõikide Pärnu inimeste peoks. “Kohalikud elanikud on ju selle festivali jaoks kõige tähtsamad,” kinnitas Hallik-Sass.
Tasuta ei tasu
Ent ehk oleks rohkemgi kohalikke festivali külastanud, kui piletihinnad olnuks soodsamad? Hallik-Sassi selgitusel on nii välis- kui siseturule suunatud festivalil mõneti isepärane piletimüügi poliitika.
“Kui öelda soomlasele, et tule suurele festivalile ja pilet on viis eurot, ei võta ta seda tõsiselt,” olid kuni 70eurosed nelja päeva ja 120eurosed üheksa päeva passid mõeldud Hallik-Sassi ütlust mööda pigem välisturistidele, kes tulevad siia pikemaks ajaks.
Samal ajal oli kohalikel võimalik päevapilet soetada viie euro eest. “Kui sa viie euro eest lähed Tõnis Mägi kontserdile ja sealjuures on veel jääskulptuurid, uisutamisvõimalus, kino ja nii edasi, siis see ei ole ju väga kallis,” peab rahvas Hallik-Sassi arvates lihtsalt harjuma mõttega, et sellises mastaabis festivale ei saagi tasuta korraldada ja pakkuda.
Isegi siis mitte, kui linnavalitsus ettevõtmist toetab, nagu see jääfestivali puhul oli. Nimelt eraldati linnakassast festivali korraldamiseks 17 800 eurot. “Keegi ju ei arva, et ta peaks minema Järvi festivalile tasuta, kuigi linn toetab ka Järvi festivali,” on linnavalitsuse arenguteenistuse peaspetsialist Anneli Lepp sama meelt.
Pealegi hoidis piletiraha küsimine Hallik-Sassi hinnangul platsilt lõhkumishimulise kontingendi eemal, jättes ruumi nendele, kes tõesti tahavad ja oskavad pakutust rõõmu tunda.
“Eelmisel aastal olime hädas sellega, et juba enne festivali avamist oli lumelinn sisuliselt maatasa,” sõnas ta. Festivali lõpuks aga ei olnud linnakust enam suurt midagi alles. “Olid augud igal pool, lossid ära lõhutud ja alla vallikraavi visatud,” maalis Lepp sünge pildi.
Keelatud linn
Need pärnakad aga, kes vargsi lootust hellitasid, et pääsevad pärast festivali lõppu jäälinnaku atraktsioonidele tasuta hullama, pidid rängalt pettuma. Festivaliala väravasse tekkinud käsitsi joonistatud varisemisohule viitav silt keelab rangelt sinna sisenemise.
“Meil on seal kõrged konstruktsioonid, hooned ja koopad, mis võivad ühel hetkel läbi vajuda ja kui inimesed ei tea, kuhu nad võivad minna ja kuhu mitte, võib juhtuda õnnetus,” on keelav silt pandud Hallik-Sassi ütlust mööda ainult inimeste enda turvalisuse pärast.
Meeskond hooldas ja parandas festivali ajal igal õhtul seal olevaid objekte. “Vaadati üle, et ei oleks mingit ohtlikku kohta, mingit sulamisjälge,” on turvalisuse tagamine Hallik-Sassi jutu järgi väga suur töö. Nüüd, kus seda tööd ei tehta ja valve puudub, võib seal kergesti õnnetus juhtuda.
“Seal ei ole midagi sellist, et te nüüd festivali ajal ei käinud ja nüüd ei saa,” pole Lepa kinnituselgi sissepääsu piiramises grammigi pahatahtlikkust või kättemaksu.
Kasud sees kõigil
Miks peakski, sest igal juhul on linn tervikuna Lepa väitel festivalist tublisti kasu saanud. “Külalisi oli palju, elevust oli, rahvast oli, sündmusi oli,” erines tänavune veebruari lõpp tema meelest tavapärasest kardinaalselt.
“Ma ütleks, et see on mõnes mõttes müüdi murdmine – kõik on harjunud, et siin on ainult suvi, aga tegelikult näeme vaeva selle nimel, et siin oleks ka talvel miskit teha,” on jääfestival linna arengu seisukohalt Lepa hinnangul vägagi olulise tähtsusega. “Võidavad ju kõik linna elanikud ja asutused, kus külastajad oma raha kulutavad: meie jaekaubandus, meie hotellid, meie toitlustusasutused,” ei ole siin Lepa sõnade kohaselt kaotajaid.
Ja ehkki veel ei ole täpselt teada, kui palju raha festivali külastajad linna jätsid, ei ole Lepa kinnitusel põhjust kahelda, et linnakassast festivali korraldamise toetuseks antud raha sai õigesse kohta pandud. “Eks me kõik tea, et kultuuriürituste korraldamine kedagi rikkaks ei tee,” usub ta.
Tõepoolest, tunamullu, festivali esimesel aastal investeeris Hallik-Sass festivalisse 300 000 krooni.
“See tähendab, et esimene festival jäi miinusesse 300 000 krooniga,” sõnas ta. Eelmisel aastalgi kaeti festivali kulud osaliselt Hallik-Sassi teistest äridest ja lõppseisuks jäi 10 000 eurot miinust. “Tänavu on lootust, et juhul, kui me ei maksa meeskonnale tasusid, oleme nullis,” sõnas ta.
Ent pikemas perspektiivis tahetakse Hallik-Sassi sõnade kohaselt jõuda sinnani, et meeskonnalegi oleks võimalik tasu maksta. Ja veelgi kaugemale.
Kolme aasta pärast peaks jääfestival olema Hallik-Sassi nägemuses Soomes, Eestis, Venemaal ja Lätis kõige suurem pereüritus, kuhu igal talvel tahetakse tulla.
“Oleme väga heas positsioonis, sest Soomes, Lätis ja Eestis tuntakse seda festivali juba väga hästi,” on festival Hallik-Sassi kinnitusel endale juba nime teinud.
Samuti on seatud eesmärgiks festivaliala veelgi atraktiivsemaks muuta. Selleski osas on areng olnud silmanähtav. Esimesel aastal oldi Rüütli tänaval, mis plaanide kohaselt pidi küll festivali ajaks kaetama katusega, ent reaalsuses toodi sinna vaid mõni telk.
Järgmisel aastal pidutseti Vallikäärus, kus, nagu Hallik-Sass märkis, õpiti lund tootma ja lumest objekte kasutama ning hooldama. “Selleks aastaks oli eesmärk, et meie objektid saaksid funktsioonid: tekkisid tuubimägi, kino, talvespaa, restoran,” õnnestus Hallik-Sassi sõnade kohaselt plaan anda inimestele rohkelt tegevust.
Lootes koostööle
Samm edasi oleks aga jõuda seisu, kus jääfestivalil oleks kasutada oma jäähall, mis garanteeriks kvaliteetse jää olemasolu. “Jäähalli konstruktsioon oleks selline, et sinna ümber ja katusele oleks võimalik luua need atraktsioonid, mida me praegu ehitame maa peale,” jätkub Hallik-Sassil vaatamata sellele, et kolme aasta kokkuvõttes ollakse endiselt sügavas miinuses, ikka veel tahtmist ja lennukaid mõtteid.
“Usun, et see on õige asi, mida teha – ma ei tea, et oleks niisugust perefestivali selles piirkonnas,” on nišš tema arvates täitmata, mistõttu külastajate potentsiaal sellele on väga suur. “Ja kui me juba esimesel aastal nägime ära nii suure vaeva, et seda koostöövõrgustikku luua, siis ausalt öelda on kahju asja pooleli jätta,” tuleb Hallik-Sassi veendumuse kohaselt pingutada niikaua, kuni läheb lihtsamaks.
Ometi ei julge Hallik-Sass sajaprotsendilise kindlusega öelda, et festival ka neljandat aastat toimub. “Kindel on see, et järgmine festival tuleb, kui meiega koos on meie koostööpartnerid,” jättis ta endale taganemisruumi. “Aga usun, et kõik nägid: see on väga suure potentsiaaliga ettevõtmine, nii et suure tõenäosusega järgmine festival toimub.”