Ülle Tamm: Saareasju saab korraldada Manilaidu armastades

Manija saarevaht Ülle Tamm. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu maavanem Toomas Kivimägi nimetas nädalapäevad enne jaani ehk 15. juunil ametisse maakonna esimese saarevahi. Sellest kuupäevast täidab Riida talu perenaine, Tõstamaa Tuulte toimetaja ja piltnik Ülle Tamm kodusaarel Manijal kohustusi, mis on sätestatud püsiasustusega väikesaarte seaduses ja määratletud ametijuhendiga.

Ülle Tamm, teil on saarevahina 0,4 ametikohta, nagu on määratletud teiega sõlmitud töölepingus. Kuidas suudate Manija elanikuna teha nii, et ei raba rohkem, kui see 0,4 töökohta ette näeb?

Asju tuleb ajada siis, kui selleks on tarvidust või on mõni häda käes. Siis ei ole kellelgi aega kella vaadata või töötunde lugeda. Ma olen ju enamasti ikka saarel ja millal vaid on abi vaja olnud, on aidatud. Olgu see saarlane või külaline. Nüüd on loodud vahi ametikoht, aga minu elu tuksub samamoodi edasi. Siiski viin ennast teatud asjadega kurssi, näiteks tulin just esmaabikursustelt.

Mis ajendas teid kandideerima Pärnumaal vastloodud ametisse?

Eks ma sõprade pealekäimisel viimasel minutil avalduse esitasin.

Mida arvate, miks just teie 22 kandidaadi hulgast valituks osutusite?

Esiteks olen ma elanud saarel 22 aastat, vastasin tingimustele, olen päris hea suhtleja. Lobitöö on saarel elamise osa, sest mida rohkem on inimesi, kes Manilaidu armastavad, seda hõlpsam on saareasju korraldada. Kohalik ütleb lihtsalt, et kirjaoskaja inimene.

Saarevahi kohta ütleb püsisasustusega väikesaarte seadus, et väikesaarel looduskaitse-, muinuskaitse-, jäätme- ja teiste seaduste ning kohaliku omavalitsuse õigusaktide täitmise tagamiseks võib ametisse nimetada saarevahi. Kui suur on teie kui saarevahi tegelik, mitteparagrahviline võim Manijal?

Võim on üks vastik asi ja kindlasti tahtis keegi just nimelt selle pärast saarevahiks saada. Võim on poliitikute tööriist, aga saarel elavad lihtsad inimesed ja see veel tõesti puuduks, kui keegi siin võimutsema hakkaks.

Mille vastu Manilaiul, mis on ju 1991. aastast maastikukaitseala, võõrad enim patustavad?

Kui kunagi ammu tehti mõni lõke valesse kohta, siis praegu pole looduskaitse seisukohast neile küll midagi ette heita. Abruka saarevaht ütles, et kui turistile on olemas lõkkekohad ja telkimispaigad, siis keegi metsa ei trügigi. Pigem teevad rebased kurjadvaimud meie saarel varsti puhta töö, pole enam kodulinde ega kasse ega rannaniitudel pesitsejaid.

Ametijuhendis on kirjas, mida võite ja peate. Aga mida teile endale tähendab Manija, selle inimesed ja loodus, elukeskkond tervikuna?

Manilaiul on minu kodu, pere, loomad, õitsvad rannaniidud ja tahaks, et seda ilu näeksid kunagi minu lapselapsedki.

Kuidas te ise Manijale, sellele paariruutkilomeetrisele maalapile sattusite?

Asusime perega Manijale elama 1987. aasta märtsis. Enne siiasaabumist elasime Pangodi järve taga metsas. Oli kaunis üksildlane paik ja elektrigi saime vahetult enne ärakolimist. Minu abikaasa Vello Tamm oli sel ajal Pärnu Endla peakunstnik ja Manijast tööle käia oli palju mugavam. Muidugi oli Manija talle maalimise paik ja nõnda ta otsustaski siia maja osta.