Juhid tahtsid lõppeva viisaga reisijat maha tõsta

Pärnulane Larissa Balõbina näitab graafikult, kus ta viibis ajal, mis kujunes talle ja tema pojale õudusunenäoks. Foto: Urmas Luik

Pärnu Tervise sanatooriumi kokk Larissa Balõbina elas Odessast koju sõites üle kohutava öö. “Nutsime pojaga mõlemad, sest bussijuhid nõudsid meie sõidukist väljumist ja Minskis ööbimist, sest meie viisa lõppes teel,” meenutas naine katkeva häälega.

Larissa on valgevenelane ja sõitis pojaga koos ema mälestuspäevale, kuhu kogunes teisigi maailmas laiali elavaid sugulasi. Reisi alustas ta AS TempTransi bussiga 8. augustil, kuid enne polnud üle kontrollinud viisat – Pärnu Reisibüroo oli viisa lõppemise ajaks ekslikult märkinud 22. augusti kell 24.

“Esimesena juhtis mu tähelepanu sellele Minski piirivalvur, kes teel sihtpunkti küsis: “Kas te ikka jõuate õigeks ajaks tagasi?” See muutis mu ärevaks, aga valikut enam polnud: olin teel ema mälestuspäevale. Süda tundis, et pean seal olema,” rääkis Larissa.

Õudus kuubis

12aastase poja Adrianiga alustati rahulikult koduteed, mälestuspäev oli kujunenud südantliigutavaks, kohtumine sugulastega pisaratest hoolimata rõõmsaks. Ent Larissal oli meeles Minski piirivalvuri küsimus ja 22. augustil tagasiteed alustanud bussis pöördus ta oma murega juhtide poole: kahjuks on reisibüroo eksinud ja tema viisa lõpeb südaööl.

“Bussis oli kolm juhti, üks neist vaikis. Teised kaks hakkasid nõudma, et pean tingimata Minskis maha minema ja hotellis ööbima. Mina ja mu poeg polnud niisuguseks pöördeks valmis ajaliselt, rahaliselt ega pagasi poolest. Sest keegi ei osanud öelda, kui kaua peaksime hotellis olema ja uut viisat ootama, pealegi oli järgmine päev pühapäev,” alustas Larissa meenutusi.

Bussijuhid kaitsesid oma nõudmist väitega, et niikuinii tõstab toll naise pojaga keset ööd bussist maha, kusjuures siis pidavat mõlemad hakkama ise otsima võimalust Minskisse sõita. Ärgu nad unustagu, et on öö. Mugavam oleks kohe Minskisse jääda.

Poeg Adrian tunnetas olukorra tõsidust ja hakkas rahutult küsima: “Ema, mis nüüd saab? Ema, mis meist saab?”

Larissa, pisarad silmis, helistas Pärnusse sõbrannale, et neid tahetakse bussist maha tõsta. Sõbranna leidis Larissat ees ootava Valgevene piiripunkti numbri ja saanud sealt teada, et keegi kedagi öösel bussist välja ei tõsta, helistas tagasi. “Ühesõnaga, sa ei lähe bussist maha ja kõik!” õpetas sõbranna.

Larissa helistas nüüd samuti piiripunkti numbril ja sai kinnituse: bussijuhtide asi on püsida sõidugraafikus, viisad on piirivalvurite mure ja ärgu naine muretsegu. Hoiatati: võimalik, et trahvi maksta tal siiski tuleb.

Larissa läks saadud teabega bussijuhtide juurde ja pakkus neile võimalust helistada piiripunkti, et ta ei pea ju pojaga maha minema. Bussijuhid keeldusid helistamisest sõnadega: “Ei meie hakka!” Juhid jäid oma juurde, et naisel pojaga on vaid üks variant: minna maha Minskis.

Larissa tunnistas, et viibis 12 tundi justkui hullumajas.

“Siis jätsid nad minu hirmutamiseks bussi tõkkepuu taga seisma ja ütlesid, et tõstavad pagasi maha. Taipasin, et see on hirmutamine, kuna oli võimatu, et nad mu pagasit nii hästi tunnevad. Jäin istuma ega liikunud paigast,” meenutas Larissa.

Siis tuli Valgevene piiripunkt … Arvutist vaadati järele, et tegemist on korraliku kodanikuga, kel pole seadusrikkumisi. Kehtivusaja ületanud viisa eest trahviti Larissat 30 euroga ja kästi tagasi bussi minna ning koju sõita.

Sohvrid tahtnud head

Pärnus oli ikka veel šokis Larissal esimene asi minna Pärnu Reisibüroosse viisa vormistanud Kaidi Voogeli juurde. Too tunnistas oma viga ja saatis meili teel AS Temp-Transile järelepärimise, miks bussijuhid tema kliendiga niimoodi käitusid. Sealt tuli vastus, mille sisu on lühidalt kokku võttes järgmine: juhid tahtnud naisele head ja soovitanud tal seepärast kohe Minskis hotelli minna, selle asemel et tolli poolt väljatõstetuna keset ööd kusagil põllu peal magada. Bussijuhtide nimesid ei mainitud.

“Kaidi Voogel käitus minuga väga kenasti. Tunnistas kohe oma viga ja andis mõista, et ma saan trahviks makstud 30 eurotki tagasi,” avaldas Larissa. “Samal ajal jääb bussijuhtide käitumine mulle suureks mõistatuseks. Seda enam, et piirivalvuri sõnutsi polevat viisa üldse nende asi.”

Pärnu Postimehele vastas AS TempTransi sekretär Jevgenia Kadulina, et bussijuhtidega on vesteldud ja kõik nad kinnitavad, et soovisid naisele head, mida too ei olevat mõistnud. Kadulina tunnistas, et tõepoolest vastutavad bussijuhid vaid ajagraafikus püsimise, mitte viisavormistamise õigsuse eest.

Larissa Balõbinaga oli samas bussis teinegi pärnulane Taissia Kurakina, kelle jutust selgus, et bussijuhid käitusid nii tema kui kaassõitjate arvates jõhkralt ja hea soovimisest oli asi kaugel.

“See oli kohutav: ema ja poeg nutavad, bussijuhid käsivad maha minna. Õnnetu naise küsimusele, kuidas ta koju saab, kostus: minge või jala Eestisse. Kogu bussitäis kuulis pealt ja leidis: nii käituda küll õige ei ole,” edastas ta oma arvamuse juhtunust.