Punasele nupule vajutus teatab väljumissoovist

"Kui sõitja vajutab salongis stoppnupule, saab juht signaali, et peatuses on väljuda soovija," selgitas AS GoBusi Pärnu linnabussijuht Igor Ivantšikov. Foto: Urmas Luik

Pärnu kõiki 37 linnabussi ilmestavad punakollased kleepkirjad, mis paluvad enne peatust kasutada stoppnuppu, paraku on sõitjad selle palve suhtes umbusksed.

Aga just sellise palve täitmine - vajutus punasele stoppnupule - aitab nii sõitjaid kui bussijuhti ning on samm meeldiva teenindamise suunas Pärnu linnatänavaid pidi kulgevates ühissõidukites. Nagu see toimib näiteks Tallinnast 80 kilomeetrit põhja pool Soome pealinnas.

Nupule vajutamise järel süttib juhikabiinis armatuurlaual signaalkiri, mis teatab, et peatuses on väljuda soovija.

Hirm peale jääda

"Kätte on jõudnud sügisesed pimedad ilmad ja mõeldes juhtide ning sõitjate huvidele ja turvalisusele, propageerimegi bussides peatusesoovist märku andmise nuppude kasutamist," selgitas AS GoBusi Pärnu regiooni direktor Andrus Kärpuk kleepkirjade sisu.

Stoppnuppude lisamiseni bussidesse märkas juht sõitja väljumise soovi, kui too tõusis ja läks ukse juurde seisma.

"Mõnikord inimene seisis ukse juures, ei väljunud selles ega teises peatuses ja kui kolmandas peatuses kedagi ei oodanud ja keegi teine väljumiseks püsti ei tõusnud, juhtuski, et juht sõitis peatusest mööda," näitlikustas Kärpuk olukorda. "Aga inimene oli võib-olla mures, mõtles, et kui ta tõuseb viis peatust varem üles, saab bussijuht paremini aru, et ta tahab välja minna."

Nüüd peaks vastastikune mõistmine olema ühene ja selge: kui sõitja enne oma peatust tõuseb ja vajutab kellanuppu, annab ta sellega oma soovist juhile teada.

Bussid on erinevad: mõnes hakkab nupule vajutamise järel põlema märgutuli, mõnes salongis süttib juhikabiini taga tablool kiri sõnaga "stopp", mõnes kõlab märgukell, mõnes hakkab ukse juures tuli põlema.

Kuidas kusagil, kuid igal juhul saab juht signaali juba ühe nupuvajutusega.

Käitumiskultuur

Pärnu linnaliine sõitev bussijuht Igor Ivantšikov esindab kolleege usaldusisikuna ja kinnitas, et juhid ei ole pahatahtlikud, aga peatuses peavad nad jälgima paljut muudki kui ainult peeglist seda, mida üks inimene teeb või kus suunas ta liigub.

Ivantšikov pikkis teemasse "käitumiskultuuri" mõiste, seda peatuses ootamise kohta.

"Meil on kultuurne linn, siin liigub palju välismaalasi," alustas ta juttu. "Alguses oli meile, juhtidele, veidi arusaamatu ja naljakas, kui nad seisavad peatuses ja hakkavad käega lehvitama, aga siis saime aru, et see tähendab: ma ei taha sellele bussile. Selline käitumine väljendab lugupidamist nii juhtide kui kaassõitjate vastu," tõdes Ivantšikov.

Kauaaegse bussijuhi sõnutsi on kohalike kultuurne käitumine paigalseisus: ootekojad asuvad kuus-seitse meetrit peatusetulbast kaugemal ja kui inimene seal rahulikult istub, mõtleb juht, et ju ta ootab teist bussi. Pärast aga on pahandus platsis.

"Meil on tipptunnid, mil buss on pilgeni täis, kuid on peatusi, kus inimesed harva väljuvad või sisenevad, sellisel juhul võib tõesti buss peatusest mööda sõita, kui stoppnuppu ei kasutata," mainis Kärpuk. "Juht peab jälgima liiklust ja graafikut, bussis töötab info, et see on see peatus, järgmine too, ja kui sõitja teab, et järgmine on tema peatus, võib ta juba selle väljaütlemise järel nupule vajutada."

Juhikabiinist vaadates teevad muret mudilased, kellel vanemad silma peal ei hoia ja kes hakkavad mõnes bussis istmete juurde seinale kinnitatud stoppnupule asjata vajutama. "Rongis ju keegi ei hakka stoppkraaniga mängima, buss ei ole ka mänguasi, ei ole vaja nuppe näppida niisama," kostis Ivantšikov.

Kokkuvõttes on selle jutu sõnum: vajutage julgelt stoppnupule, kui tahate peatuses väljuda.