/nginx/o/2009/12/28/288228t1h3366.jpg)
Pärnu ühisgümnaasiumi noormees Andraš Tšitškan jagab mõtted traditsioonilisest ajalooklubi jõuluballist ja toob välja kolm väärtust, mis teevad sellest tema jaoks erilise ürituse.
Ajalooklubi ball paneb end härrasmehena tundma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
”Esiteks etikett. Hangin ülikonna. Näen sellega vaeva, puhastan seda, sean korda. Viksin kingad,” kirjeldab Tšitškan. “Uurin ja tuletan meelde, mis käel neiu olema peab, kuidas tervitamisel käituda, ta tantsule kutsuda ja pärast tantsu tänada, kuidas lauas käituda ja neiu istuma panna, mismoodi käituda neiu lauda istumise korral. Soliidne tunne tekib. Tunnen ennast põki mehena, härrasmehe, õige džentelmenina.”
Teiseks nimetab Tšitškan sisenemist. “See on pisiasi, aga pisiasjades peitub võlu. See on näiliselt pelgalt tervitus. "Tere, Madis. Tere, Betty. Kõike head teile." Kuid tegelikult midagi palju enamat. Tunnen, et olen uhkel vastuvõtul,” mõtiskleb ta.
Kolmandana märgib Tšitškan orkestrit ja tantse. “Need käivad kokku,” on noormees veendunud. “Pärast balli on tunne, et pole tantse orkestrita ega orkestrit tantsudeta. See tekitab suursuguse tunde: olla soliidselt riides, kutsuda kena neiu tantsima, orkestri saatel mööda ilusat saali keerutada, seejärel tänada ja kaaslasega teineteisele otsa vaadates tantsupõrandalt lahkuda.”