Jaan Liivson: Metsloomadele viidi küllaldaselt lisasööta

Jaan Liivson. Foto: Urmas Luik

Tänavune pakase- ja lumerohke talv ei häiri ainuüksi inimeste, vaid metsloomadegi elu. Pärnumaa jahimeeste liidu 850 jahimeest on mõnda aega juba pühendunud metsloomade lisasöötmisele.

Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Jaan Liivson, mis olukord metsas valitseb?

Arvan, et mingit katastroofi Eestis ei ole ja kaunid kitsekesed ei kao metsapildist kuhugi. Teine isiklik arvamus on, et inimestel on lumega rohkem muresid kui loomadel. Loomad on õppinud igasugustes oludes ellu jääma, neil on enesesäilitamise instinkt paremini arenenud kui inimesel.

Õnneks ei ole olukord metsas kõige hullem, lumele ei ole koorikut tekkinud ja kitsedel-sigadel õnnestub maa lume alt veel välja kaapida. Aga ei saa väita, et kitsede ega põrsaste hulgas kadu ei ole. Samal ajal on loodus end alati ise reguleerinud printsiibil “tugevam jääb ellu”. Praegu puudub ülevaade, kui palju isendeid vähemaks jääb. Tõde selgub kevadel loomade loenduse järel. Aga kui hakkame juba varem ja massiliselt hukkunud loomi leidma, on asi muidugi halb.

Aga sigadel on lumes sumpamisest karvad jalgade küljest maas, paljas nahk paistab …

Seda küll. Niisugust asja esineb madalama lumikatte puhul. Suur õnn, et lumel koorikut ei ole, koorik võib looma jalad verele võtta. Kuid metsseakarjad on targad: kogunetakse söödakohtade ligi ega mindagi neist eriti kaugele. Kitsedki külastavad meelsasti sigade söötmiskohti.

Äsja võtsime vastu otsuse koertega jahti sigadele mitte pidada.

Jahimehed ajasid lahti metsateed, veavad lisasööta. Mida on loomadele viidud?

Näiteks silo, teravilja ja kartuleid on sadade tonnide viisi metsa veetud. Silo saab põllumeestelt osta, rull maksab 100-200 krooni. Vilja viiakse loomadele aasta ringi, soolakud hoitakse pidevalt korras: sool on metsloomal ainus toiduaine, mida ta metsast ei leia. Kallis lõbu jahiseltsidele on teede lahtiajamine, kütus ja masinad maksavad palju. Õnneks on olnud mõistvaid maaomanikest jahimehi, kes oma masinatega appi rutanud.

Peale silo ja vilja viiakse metsa toidujäätmeid. Linnainimesed, kes tahavad toidujäätmeid metsa saata, on ise jahimehed üles otsinud. Meie jahindusklubissegi on helistatud. Kui inimesel pole tuttavat jahimeest, võib ta kotikese leivakoorikute või kartulikoortega klubisse tuua. Siit saame sööda üle anda jahimeestele, kes selle omakorda metsa viivad. Meie telefon on 443 0199.

Kas ise loomi söötma minna pole mõttekas?

Mitte eriti. Tavainimene ei leiaks metsast söödakohta üleski ja väikest portsu viia pole mõttekas. Neile, kes suvilapiirkonnast meile helistanud ja teada tahtnud, kas nad võivad kitsedele sööta välja panna, oleme vastanud, et väga seda teha ei soovita. Metslooma pole hea oma keskkonnast välja meelitada. Linnas varitsevad ohud, nagu auto alla jäämine, hulkuvad koerad. Samal ajal ei ole kitse aednikueetika tasemel: ta näksib marjapõõsa- ja õunapuuoksigi.

Tallinnas pandi üles kolm konteinerit, kuhu linnaelanikud võisid panna sööta, mida jahimehed hiljem metsa viisid. Inimesed sõna otseses mõttes ostsid konteinerid täis porgandit, kapsast, kartulit, õunu. Mida arvate?

See on võimalus inimesele, kes väga tahab loomi aidata. Pärnumaa jahimeeste liit on saanud lisasöötmisprobleemi oma 850 jahimehega lahendatud.