Pärnu linnavalitsuse kohvikus kohtusid eile Pärnust 60 aastat tagasi Punaarmeesse mobiliseeritud ja tööpataljoni viidud mehed.
Täna kuuskümmend aastat tagasi nuteti paljudes Eestimaa peredes, see ei olnud mingi tavaline kutse sõjaväeteenistusse, maailmas käis sõda Venemaa ja Saksamaa vahel, meenutas kokkutuleku organiseerija Arnold Ebrok.
See oli ilus päikesepaisteline päev, kui meid siit samast Port Arturi tagant rongidele laaditi, mäletas esmalt tööpataljonis surma ja ängi näinud ning hiljem Kuramaal ja Sõrve säärel sõdinud Veljo Valgmäe.
Kuramaa lahingutes sai Valgmäe miinikillust haavata.
Need 23 meest, kes eile linnavalitsuse kohvikus shampanjapokaale kokku lõid ja küpsiseid sõid, on Ebroki väitel tulest ja veest läbi käinud. Tööpataljonis anti meestele päevas vaid 200 grammi leiba ja vett. Mehi suri nagu kärbseid, ütles Ebrok.
Väriseval häälel meenutas Ebrok esimest surma, mida ta tööpataljonis nägi. Pärnu poiss Helmut lamas naril, jäädes iga päevaga aina nõrgemaks, ühel päeval vaatas ta mulle kummaliselt otsa ja ütles, et tahaks kordki veel kuulda ööbikuid laulmas. Pärast seda sulges Helmut silmad ja suri.
Eile kuuskümmend aastat tagasi sõjaväkke kutsutud 1920.-1922. aastal sündinud 835 Pärnumaa mehest on elus alla poolesaja. Aeg on olnud armutu ja oleme elav tunnistus sellest, mis toimus inimpõlv tagasi, nentis Ebrok.
Ebrok rääkis, et kuni vabariigi tekkimiseni olid nad austatud veteranid. Kui tuli vabariik ja Eestis lehvisid taas sinimustvalged lipud, hakati neid okupantideks nimetama.
Kuid me ei ole okupandid, oleme sõjas kannatanud inimesed, kuulutas Ebrok käega läbi õhu raiudes.
Vanu rindemehi pidasid linnavalitsuse kohvikus hea sõnaga meeles Pärnu abilinnapea Erni Metsal ja Pärnu maavalitsuse osakonnajuhataja Heiki Mägi. Meil on hea meel, et te olemas olete, kinnitas Metsal.
Kokkutulnud mehed kiitsid üksmeelsete hüüetega heaks plaani kohtuda jälle järgmise aasta 3. juulil.
Asso Puidet