Kommentaar: Poliitika on olümpialinnas kohal

Vaatamata sadade Moskva muutumisse uskuvate poliitikute ja sulemeeste ponnistustele maalida Venemaale ja tema liidritele uus nägu, lööb tegelikkus taas karmilt välja, sest jätkuv vajadus end puht jõupositsioonilt kehtestada on alles.

Viimane näide selle kohta on Sevastopoli merebaasi pikendamise leping, mille mõistlikkust Venemaalgi tasapisi kahtluse alla seatakse. Lahendus võinuks ju olla säärane, et Moskva saanuks ajapikendust kolimiseks Novorossiiskisse. Venemaal on alati olnud raskusi äraminekuga, ent otsus pikendada baasilepingut 25+5 aastat tähendab igaveseks kohalejäämist ehk praeguses rahvusvahelise elu kontekstis läks käiku uus sõjaliste tugipunktide rajamise raund.

Ega ülejäänud suurriigidki võlgu jää, õigemini on nad Kremlist lausa ees, kui silmas pidada Prantsusmaa sõjamerebaasi ehitust Pärsia lahe äärde. Prantsuse-Venemaa viimaste aastate imepäraseid suhteid arvates võib isegi mõtiskleda selle üle, miks Pariis selle sammu üldse astus.

Kui algul tundus, et 2005. aastast peale Novorossiiskis tehtu lendab nüüd korstnasse, siis 7. mail sõjasadamat väisanud Venemaa peaminister Vladimir Putin kuulutas, et ehitus läheb edasi ja Venemaal saab olema Mustal merel kaks sõjasadamat: Novorossiisk ja Sevastopol! Kõva sõna võidupüha künnisel.

Samal ajal oli Sevastopoli sadamat puudutav leping pretsedenditu äritehing, sest vastutasuks saab Kiiev odavat gaasi. Niisugust ametlikku ebavõrdsuse kehtestamist ühe ja kõigi ülejäänute vahel ei sallita poliitikas ega ärimaailmas.

Ometi valitseb vaikus tehingu ümber, mis toob reljeefselt esile Putini kuulutamise: see on ainukordne tehing, rohkem me sääraseid ei tee. Eelmine suur “ainukordsus” oli mäletatavasti sõda Georgias, mida enam ei lubatud teha. Nagu teada, piisas läänele sellest lubadusest, et taastada suhted Kremliga.

Ilmselt läheb nüüd Sevastopoliga samamoodi ja jääb üle mõelda, mis võiks olla Moskva järgmine käik, mida nad pärast kusagil kellelegi ärategemist rohkem ei tee. Sest käitumise motiiv on sama ja selle prahvatas välja ei keegi muu kui president Dmitri Medvedev, kellest loo algul mainitud seltskond püüab vägisi teha paremate maneeridega meest, kui Putin on.

Tegelikult ületavad Medvedevi sõnavõtud oma robustsusega enda peremeest. Nii põrutas Medvedev 15. aprillil Buenos Aireses ühisel pressikonverentsil prouast presidendi Cristina Kirchneri kõrval seistes, et kui kellelegi ei meeldi Venemaa aktiviseerumine Lõuna-Ameerikas, siis “me sülitame selle peale”.

Tänu TVs krutitavatele kordustele on see pea niisama kuulsaks saanud lause kui Hispaania kuninga hõige Hugo Chavezile: “Miks sa vait ei jää?” Huvipakkuvaim on neis kaadrites aristokraadist iluduse nägu, õigemini selle muutumine, kui tõlge kohale jõuab.

Täpselt samamoodi pandi Eesti Olümpiakomitee paika, kui 2. mail avati Eesti aias ehk Esto sadokis, mis asub Punase Lageda ehk Krasnaja Poljana külje all, Tallinnas Tõnismäel olnud monumendi koopia.

Noorematele lugejatele selgituseks, et pärast tšetšeenide-tšerkesside suurt sõda Venemaa koloniaalarmee vastu 1834-1864 lubas võitja kaotajatel lahkuda Türgimaale ja pakkus kümme aastat hiljem vabaks jäänud alasid mitme kubermangu talupoegadele. Nii ilmusid 1878-1882 sinna eestlastest kolonistid, kelle järglased elavad seal praegugi.

Olümpiavõistlused toimuvad nii mereäärses Sotšis kui mägedes Krasnaja Poljanas. Samal ajal ei kuulu Krasnaja Poljana administratiivselt Sotši koosseisu. Seda kummalisemaks tuleb pidada fakti, et mainitud monumenti Esto sadokis ei avanud Krasnodari kuberner, mis olnuks loogiline, vaid Sotši linnapea Pahhomov ehk ametliku olümpialinna pea. Arvata võib, et kui keegi protestib, vastatakse: me rohkem nii ei tee.