Pärnu rannakülaliste turvalisuse eest vastutavad tublid rannavalvurid, kellest mõni on alles esimest suve punases särgis, mõne jaoks on see aga elukutse.
Pärnu rannal hoiavad silma peal tublid noored
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannas ringi liikudes, kas siis jalgsi, rattaga või ujudes, ei jää märkamata, et enamik punastes särkides rannavalvureid on noored mehed ja naised. Tegu on inimestega, kes on võtnud endale vägagi vastutusrikka suvetöö ja kellele meeldib kaasinimesi aidata.
Reedel, kui poolpilvine ilm on randa võrdlemisi vähe inimesi toonud, on parasjagu rannavalvestaabis meedik Gea Pärnoja (23) ja rannavalvur Hanna-Liisa Roosileht (19).
Tavaliselt viibivad keskuses meedik ja vahetusevanem, väljas (tornides ja vee ääres) on patrullimas neli inimest. Seda kõike aga rahulikul päeval. Kui rahvast on palju ja rannavalvurite silm enam kõike haarama ei ulatu, kutsutakse reservist lisajõud. Siis võib rannas kohata vähemalt kuut vetelpäästjat peale meediku ja vahetusevanema, kelle ülesanne on kogu meeskonna tööd korraldada ja selle eest vastutada.
Meediku töö ei lõpe
Gea Pärnoja on olnud Punases Ristis kolm aastat õnnetuseks valmisoleku esmaabirühma juht. Esmaabi oskab ta anda ja leiab, et kriisiolukorras, mida tal veel ette pole tulnud, suudaks ta külmavereliselt rahulikuks jääda. Randa hädalisi tohterdama sattus ta soovist omandada uusi kogemusi ja saada muidu südamelähedase töö eest väärilist tasu.
“Väljaspool tööd rannas tegelen samuti põhiliselt Punase Ristiga. Enamik aega kulubki sinna,” selgitab tüdruk tagasihoidlikult.
Rannavalve meedikuna töötades on hingetõmbeaega napilt. Ikka juhtub midagi ja esmaabikott peab käeulatuses olema. Pärnoja ütlust mööda on kõige tavalisemaid õnnetusi enim: kriimustused, muhud, herilaste nõelad, pinnud. Tänavu on aga erakordselt paljud jalad ogalike okkad üles leidnud. Ogalike rohkust Pärnoja põhjendada ei oska, küll nende okaste tekitatud valu leevendada.
Hanna-Liisa Roosileht on randa valvamas esimest suve. Mõte rannavalvuriks saada küpses tüdruku peas pikemat aega, enne kui tuli julgus ja võimalus see teoks teha. “Eelnevatel aastatel vaatasin rannas käies eemalt, kuidas see töö käib. Samuti olin kuulnud selle kohta tuttavatelt, kes olid varem rannavalves töötanud,” selgitab tüdruk rannavalvuriks saamise tagamaid. “Et olen aktiivne, tahtsin just seda tööd proovida.”
Tööle saamiseks polnud vaja imenippe osata. Kõik käis liigagi tavapärast rada: töökuulutus lehes, elulookirjeldus teele, vestlusvoor ja olemas.
Väljavalitud läbisid enne liivale astumist korraliku eelkoolituse, kus selgitati rannavalvuri töö peensusi ja õpetati, kuidas istuda ja astuda. Ega endast tunduvalt raskema inimkeha veest välja tõmbamine käi päris niisama. Kõige jaoks on õiged võtted.
Vastutusrikas töö
Roosileht ootas enda sõnutsi sellelt töölt just aktiivsust ja suhtlemist. Eriti lastega suhtlemist, sest pisikeste ilmakodanikega ühise keele leidmine on omaette oskus. Seda kõike on need paar kuud rannavalves tüdrukule pakkunud. Nii Eesti kevadsuve jahedust, nii et tornis tuli paks jope selga tõmmata ja vette ei vedanud mitme paari härgadegagi, kui lausa ebaloomulikku kuumust, mida siinmail poole sajandi vältel nähtud pole.
Sel suvel lõpetas Hanna-Liisa gümnaasiumi, suundub sügisest Tartusse kehakultuuri õppima ja loodab tulevikus rannavalvuri asemel tennisetreeneriks saada.
Üks vahetusevanematest Taavi Tamse (20) on rannavalves rakendust leidnud juba kahel varasemal suvel. Töö juures köidavad teda võimalus palju liikuda ja inimesi aidata. Kuigi rannavalvaja päeva sisustavad paljuski kadumaläinud laste otsimine ja ülemeelikute tegelaste korralekutsumine, tõi Tamse oma vetelpäästja töö jooksul tänavu veest välja juba teise inimese.
Esimene juhus oli eelmisel aastal, kui noorel vetelpäästjal tuli veest välja tuua uppumise piiril mees. Siis lõppes kõik õnnelikult. Teine kord aga oli just eelmisel neljapäeval, kui uppunut enam elule turgutada ei õnnestunud.
“Saime pulsi kätte ja mingisugune vereringe oli ka olemas, kuid kiirabi kinnitusel oli ajusurm juba saabunud ja midagi ei saanud enam teha,” on Tamse hääles kurbust. “Ikka väga halb tunne on, kui inimene sureb!”
Esmaabi võiks kõik osata
Tamse soovitab inimestel aeg-ajalt esmaabivõtteid meelde tuletada. “Endalegi pidin aasta alguses jälle kõik meelde tuletama,” rääkis noormees. “Kui ikka rannas midagi juhtub, võiksid need, kes oskavad, alati oma abi pakkuma tulla. Tollel õnnetul neljapäeval tulid kaks soomlannat appi, sest nad oskasid asja, üks tegi seni suust suhu hingamist, kuni saime maskid tuua,” seletas Tamse. “Muidu aga on suures rahvamassis raskem tööd teha.”
Noormees leiab, et rannavalvuri töö pole päris unistuse elukutse, sestap õpib ta mereakadeemias tüürimeheks.
Ühes kahest rannavalvetornist väljavahetamist ootav Epp Kruusimaa (20) tuli suve alguses rannavalvuriks puhta lehena. Neiul ei olnud enda sõnul töö suhtes mingisuguseid ootusi. Ometi on ta selle kahe kuuga õppinud, et rannavalvuri töö on palju raskem, kui see eemalt tundub.
“Kümnetunnine tööpäev pole kõige raskem, küll teevad päike ja kuumus oma töö,” tunnistas Kruusimaa. “Aga selle töö käigus õpib vähemalt inimestega suhtlema.”
Nagu kolleeg Hanna-Liisalgi, on Epul huvi spordi vastu. Temast saab pärast kehakultuuri õpingute lõpetamist ujumistreener.