Jõõpres meisterdavad emad ja lapsed vanaaegseid kandleid

Kandlemeister Mart Aardam juhendab Marika Tatet ja tema viieaastast poega Robertit kolme tuhande aastase ajalooga pilli valmistamisel. Foto: Urmas Luik

Saaremaa kandlemeistri Mart Aardami juhendamisel on Audru valla emad ja lapsed kogu selle nädala õppinud pille meisterdama, viltinud juhendajate abil valmis pillikoti ja õppinud kandlel mängimagi.

Viltimist juhendavad Anneli Kala, Elo Koprek ja Ivi Sutt. Kandlemängu õpetab Helle Suurlaht Padise huvikoolist.

Puupakku õõnestama ja pillikujuliseks nokitsema hakkasid naised pühapäeval ja täna hommikul tahetakse pillidele keeled peale panna, sest täna pärastlõunal kell 14.30 tuleb valminud pillidel ja nende omanikel juba sealsamas kooli fuajees meisterdamise vahepeal õpitud looga üles astuda.

Viimased kümme aastat kandleid teinud Aardam lausus, et kuna tema kätetööd on igal pool ja ta on õpilaagreid mitmel pool mujal teinud, kutsuti ta kuuldu põhjal Jõõpressegi.

Põlvkondade side

Jõõpre kandlelaagri moto on “Põlvkondade vaheline side”, mis tähendab, et siin tegutsevad vanemad kõrvuti oma lastega. Kuna pillivalmistamine nõuab omajagu jõudu, on siin tulnud suurem töö ära teha emadel.

Meistri kinnitust mööda on enamikul kursustele tulnud emadel nii peitel kui höövel käes esimest korda. “See nõuab natuke rohkem rääkimist ja lahtiseletamist, ettenäitamist ja kannatust. Kõikidel ei tule see kohe esimesel korral nii hästi välja kui minul, kes ma olen valmis teinud sadakond pilli, kuid põhiline on pealehakkamine ja tahe midagi valmis teha,” kinnitas Aardam.

Kuueaastase tütre Siretaga laagris osalev Kärt Jürgens kostis, et kuna kodukülast Kabristest käis samasugusel kursusel mullu kaks naist, tuli suur kadedus peale. Ja et selline pill on tütre muusikaõpetajal, tahtis samasugust hirmsasti tütargi.

“Ma pille üldse mängida ei oskagi, aga vägev on, et see on täitsa oma tehtud,” mainis Jürgens. Naine lisas muiates, et on varem isa juures treinud käepidemeid, kuid treipink käivat ise ringi ja muud puutöökogemust tal pole.

“Kui on oksakoht, siis on hirmus raske. Nõrkadele naisterahvastele see ei ole,” seletas Jürgens ja osutas peitlijälgedele ja villi-dele kätel. Oma kriimustatud käed näitas uhkusega ette tütar Siretagi.

“Siin on nii tore. Hommikul hakkab pihta, üheksast on söömine ja juba jälle söömine, kui kell on kaks või seitse. Nii vägev on, et mingit väsimust ei ole, oleme olnud siin poole ööni. Lastelgi on kogu aeg tegevust, nad pole siin sääre küljes kinni,” rõõmustas Jürgens.

Arhailine pill

Naiste käe alla vormi võtnud kandled näevad välja veidi teistmoodi kui harjutud nägema.

Meistri kirjelduse järgi on tegemist Eesti väikekandlega, millel on kuus kuni 12 keelt ja mis on palju vanem pill kui Eesti tuur- ja rahvakannel, millel on üle 20 keele ja mis on eelmisest sajandist pärit.

“Aga selle pilli ajalugu loetakse isegi 3000 aasta vanuseks,” tutvustas Aardam. ”See on kõigi tänapäevaste kannelde eellane, mida mängiti veel eelmise sajandi esimesel poolel, aga mis vahepeal oli täitsa kadunud. Nüüd, 1990. aastail ja sealt edasi, kui klaverivabrik hakkas neid tootma, hakkasid ka meistrid neid ise tegema.”

Aardam lisas, et tegemist on ühe helistiku pilliga, kuid improviseerida saab sellelgi nagu igal pillil ja enamiku lugusid annab mingit moodi ära mängida.

Pillimängutoas grupi naistega pala harjutanud ja laagrist kolme lapsega osa võttev Kersti Põllu lausus, et pilli mängida suudab igas vanuses inimene, kuid see nõuab natuke harjutamist ja mõtlemist, kuidas keeled täpselt käivad.

“Meil ei ole ju tavaliselt aega niimoodi kodunt väljas olla ja koos lastega meisterdada, see annab hästi palju juurde,” kinnitas Põllu.

Jõõpre põhikooli direktor Mati Sutt tõdes, et väiksema grupiga prooviti samasugust kandlemeisterdamislaagrit teha eelmisel aastal ja kavas on seda korrata tuleval aastalgi. Jõõpre koolimaja helises sel nädalal kandlehäältest Leader-programmi toel.

Üldse on Jõõpre koolis suvel programmide toel toimunud kokku viis eri teemal õppelaagrit kooliõpilastele, nende vanematele, õpetajatele või ülejäänud soovijaile.

Esimene oli aktiivse inglise keele laager, kus kolm Ameerika õppejõudu ja Hollywoodi üliõpilased õpetasid siinseid noori mängu kaudu suhtlema inglise keeles. Koostöös Lavassaare rahvaga toimus puutöö- ja siltide nikerdamise kursus. Oli liivaskulptuuride ettevalmistuslaager hansapäevadeks ja kunstilaager nii suurtele kui väikestele huvilistele. Eesmärk on korraldada igasuviseid laagreid edaspidigi.