Kindlasti tuleb üllatusavaldusi ja -kohtumisi. Vähemalt üks asi peaks pühapäeva õhtuks (26.09) kõnede põhjal klaar olema: kas Iisrael jätkab elamuehitust okupeeritud Läänekaldal? Kui jätkab, peaks see tähendama palestiinlaste lahkumist läbirääkimiste laua tagant. Samal ajal pole sobivamat paika kui ÜRO ja aega, kui käepärast on kümned poliitikud, et üritada pooli suunata saatuslikke otsuseid vältima. Eks näis, mis juhtub.
Eelnenust tasub meenutada 14.-15.09 Sharm El-Sheikis toimunud kõnelusi Hillary Clintoni, George Mitchelli, Hosni Mubaraki, Benjamin Netanyahu ja Mahmoud Abbasi osavõtul, need ”lõppesid positiivsel noodil”. Nautigem öeldut: ”positiivsel noodil”. Mis see tähendab? Keegi ei tea, sest avalikkusele ei lausutud midagi.
Kui püüda asjale läheneda kaugemalt, on suurimad nihked viimasel ajal toimunud Süürias, mida pärast kinnitusi, et Süüria võimud polnud seotud Liibanoni valitsusjuhi mõrvaga (see süüdistus oli viis aastat üleval), on külastanud USA eriesindaja Mitchellgi. Aasta tagasi oli seis säärane, et USA tegeles Iisraeli-Palestiina konfliktiga, Venemaa aga Iisraeli-Süüria omaga. Kaks nädalat tagasi väisas Iisraeli kaitseminister Ehud Barak Moskvat, nüüd oli Mitchell Damaskuses. Nagu peaks midagi uut tulema, sest Lähis-Ida rahukvarteti kõik välisministrid on sel nädalal New Yorgis ja kvarteti kogunemisest on teada antud.
Lõppenud nädalal oli kuum koht taas Afganistan oma parlamendivalimistega. Läks nii, nagu karta võis: Taliban saavutas selle, et enamik jättis valimiskastide juurde tulemata. Olukorra pingelisust ja kartust stabiilsust kaotada näitab ilmekalt fakt, et USA ja tema liitlased tunnistasid kõigest 40protsendist osavõttu valimistest. Sest tulemuste kokkuvaletamine, nagu sündis mulluste presidendivalimiste ajal, läinuks ilmselt kalliks maksma. Euroopa avalikkusele räägitakse arusaadavalt muud: kõik läks hästi, näete, naiskandidaate oli palju, astuti samm edasi. Kuid nüüd üritatakse tõenäoliselt peagi kokku saada riigis enamust kontrollivate jõudude esindajatega. Nendelt oodatakse Kabuli valitsuse hoiaku mõistmist: näete, ise tunnistame, et pole enam ülekaalus, ja oleme nõus teie tingimusi kuulama.
Kui küsida, milliste andmete ja loogika põhjal ma äsjaöeldut kirjutan, siis Lõuna-Vietnamis toimusid kogu sõja vältel (1964-1975) korduvalt valimised, ent marionetid ei kaotanud ühtegi neist. Üksnes võitsid kindlalt. Selles mõttes mõjub Afganistani 40 protsenti rabavalt ja rahulikkus paneb mõtlema, et selle taga peab midagi olema.
Mängud poliitikas ja poliitikaga pole kuhugi kadunud. Seda kinnitas veenvalt näitlejaks õppinud ja olnud Ahmed Zakajev, keda maailm tunneb Tšetšeenia-Itškeeria Vabariigi valitsusjuhina eksiilis. Minna Varssavi lähedale tšetšeenide üleilmsele kongressile teadmises, et sind arreteeritakse (mees lubas koguni ise kambrisse minna, aga teda ennetati) tähendas riski ja võimalust igaveseks areenilt kaduda. Ometi tuli Zakajev loost terve nahaga välja, sest pagulase staatus Suurbritannias kaalus üles kuulumise väidetavasse terroriorganisatsiooni, mille alusel Moskva nõudis tema arreteerimist ja endale väljaandmist.
Surve Poolale oli tohutu: rääkisid Vladimir Putin ja Sergei Lavrov, tuld andsid Vene telekanalid ja muu ajakirjandus. Kogu reedene päev oli Zakajevi päralt, kuid tasub meenutada vaikust, mis tekkis sama mehe ja sündmuse üle laupäeval. Pühapäeval räägiti toimunust nädala tagasivaates, siis unustati teema sootuks! Mitte ainult Venemaal, vaid meil ja mujalgi. Üllatavat pole siin midagi, kehtestatud lahendus rahuldas kõiki. Kreml sai vastu sõrmi, aga ka lubaduse, et keegi teemat enam ei torgi. Sest USA-l ja tema liitlastel Afganistanis on hädasti vaja kohalikke Zakajeveid, et vastasleeris oleks kedagi, kes läbirääkimiste laua taha istuks.
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
