Raul Sarandi mittetulundusühingust Pärnu Mündikoda: Rahast on räägitud, Eestist on räägitud, Euroopast on räägitud. Mina räägin ka rahast ehk eelkõige mündist.
Lugu sellest, kuidas tulevikus võiks üks Pärnus käinud eestlane või maailmakodanik seda käiku meenutada. Meenutus võiks olla selline, et ühel ilusal päeval tuli tal mõte minna Pärnusse terveks nädalaks, ostis R-kioskist Pärnu meene ja pakendis oli õpetus, mida meenega teha. Seal oli kirjas, et Pärnu meenemündiga saab läbi käia eri punkte, ja seda kellegagi koos.
Nädal läks mööda, tekkis inimene, kellega nendes punktides käia, näiteks muuli juures ja sepikojas. Muuli juures oli aparaat, millega sai mündi pooleks lõigata, nii et kaks tekkivat poolt sobivad tulevikus ideaalselt kokku vaid omavahel.
Pärnu on tahtnud vahel liivale joonistada, see on üks võimalus hetke jäädvustada. Pärnu on tahtnud midagi kivi peale lüüa ja muulikivid jutustavad igasuguseid lugusid, mida sinna on püütud taguda.
Üks vaskne või kuldne münt on selline, mida saab oma käega töödelda. Pärnu sepikoda võiks olla koht, kus seda lihtsalt soetatud meenemünti oma käega väärtustada - lüüa peale kuupäev, oluline sümbol, mis annab lisaväärtust.
Muuli sisse on raske taguda, aga päris muuli otsas võiks olla lihtne aparaat, mis sellele mündile mingi olulise kinnitusjälje lisab. Kinnituse, et kes münti omab, on muuli tipus ära käinud.
Ja kui see kõik on tehtud, siis üks aparaat (mille joonised on valmis) asub muuli alguse juures ja lõikab selle mündi katki.