Tänavu Pärnu aasta naiseks valitud Viivika Orula arvab, et kui linnatänavail suvaliste inimeste käest küsida, kes on Viivika Orula, siis ega nad tea küll.
Viivika Orula peab aasta naise tiitlit kummaliseks
31. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile Ammende villas tunnustuse kätte saanud Orula meenutab, et kui Raadio Pärnust talle tiitli väljakuulutamise järel intervjuu tarvis helistati, algas vestlus sõnadega: “Keegi teid suurt ei tea, mis te teinud olete, seda ka ei tea. Mille eest teile see tiitel üldse anti?” Ja jutt jumala õige, on Orula veendunud.
“Sest minu meelest on aasta naise tiitel liialdus, isegi kummaline. Tunnustus tuli kultuurinädalate korraldamise eest, kuid ega mina üksi neid teinud,” on aasta naine lausa tagasihoidlikkus ise. ”Mina lasin sõna lendu ja inimesed tulid korraldusse kaasa, sest kui oled põlispärnakas ja end vähegi liigutad või suu lahti teed, siis ikka leidub kaasalööjaid.”
Orula, kes aastaid tegelnud OÜ Reiseris siinse turismielu edendamisega, on professionaalne konverentsikorraldaja ning teinud villa Artise külalistemajas kunsti- ja kultuuriüritusi lastele ja täiskasvanutele, jõuab end veel vabatahtlikuna siin-seal rakendada. Näiteks sel aastal lõi ta riikide kultuurinädalate vedamise kõrval kaasa “Augustiunetuses”, kus korraldas villa Artises kunstinäitusi ning muutis külalistemaja festivali teatripesaks. “Trügisin võõrale mängumaale ja nüüd tuli tunnustus,” mõtiskleb Orula ja lisab, et pigem väärivad kiitust rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskus, MTÜ Maarja-Magdaleena Gild, MTÜ Kastan Taskus ja Pärnu Zonta klubi ehk organisatsioonid, kes ta kandidatuuri üles seadsid.
Küsimuse peale, kas tiitel kohustab edaspidi veel enam ette võtma, jääb naine mõttesse. “Jätkan ilmselt nii, nagu ma olen. Mul puudub võime pikalt planeerida. Kui tuleb idee, siis tulistan puusalt ja tekitan suurt segadust. Midagi vägisi ma teha ei suudaks, sest silm peab särama ning lust ja rõõm olgu tegemistes sees.”
Kaaslaste ja linna tunnustus on tore küll, aga Orula hinge teeb soojaks lapse lihtne tervituski. Ta meenutab mõne nädala tagust seika toidupoes: “Seisin kassajärjekorras. Väsinud ja tülpinud. Minu ees keerutas üks esimese-teise klassi tüdruk. Tüütuseni seisnud järjekorras, keerutas end tüdimusest edasi-tagasi. Pilk libises must üle, keerutus jäi seisma, pööras end tagasi ja ütles: “Tere!” Mõtlesin, et ta peab olema üks neist lastest, kes on käinud villas muinasjutu- või looduslootunnis, dinosauruste näitusel või lugemisvõistlusel, sest ta ütles tere nagu vanale heale sõbrale. Mõtlesin siis, et Viivika, tubli oled, sul on hästi läinud!”