/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Ameerikat väisanud välisminister Urmas Paet astus sisse ÜROsse, et peasekretär Ban Ki-moonile meenutada Eesti soovi saada koht ÜRO inimõiguste komitees. See oleks lähim eesmärk, sest Eesti on valmis taotlema ka mittealalise liikme kohta julgeolekunõukogus.
Ausalt öeldes on Eesti ÜROs kas või Läti ja Leeduga võrreldes tagaajaja rollis, mis tuleneb välisminister Lennart Meri omaaegsest ideest üritada Eesti arvamist Lääne-Euroopa gruppi. Mõte, mida keegi ei suutnud maha laita enne, kui Eestist sai 2004 Euroopa Liidu liige, mille järel Brüssel 13 aastat ei kuhugi kuulunud Eesti kohe Ida-Euroopa gruppi pani. Aga just sellest johtub tõik, miks Eesti alles nüüd kandideerib sinna, mis teistele minevik.
Nüüd võiks väita, et parem hilja kui mitte kunagi. Õige, ent maailm läheb pöörase hooga edasi. ÜRO asemel on langetatud juba mõnda aega otsuseid kuuekesi (Iraani tuumaprogramm), kaheksakesi (arenenud tööstusriigid), 20kesi (maailma võimsamad riigid, mis annavad 85 protsenti maailma kogutoodangust). Viimasena mainitud moodustisele pani puhkenud ülemaailmses finantskriisis aluse ametist lahkuv George W. Bush (november 2008), ent G20 on kiiresti kõrvale tõrjumas suurriikide senist tööriista maailma juhtimisel – G8t.
Tasub meenutada, mida ütles Vladimir Putin pärast Georgia sõjalist purustamist Prantsuse TV-le. ”Kas te viskate nüüd meid G8st välja?” küsis Putin. Elik: muude institutsioonidega me ei arvesta. Nüüd on tänu president Barack Obama laiemale maailmakäsitlusele esiplaanile rühkinud G20 ja selle ning G8 järgmised kohtumised tulevad Prantsusmaal. See andis president Nicolas Sarkozyle hea võimaluse 24. jaanuaril tutvustada oma ideid mõlema ühenduse suhtes.
Élysée palee peremees tunnustas Washingtoni ja Pekingi üleolekut teistest ja valmisolekut tugevdada jüaani positsioone dollari arvelt. Täpsema pildi peaks andma G20 kokkusaamine märtsis Hiinas. Hiina president oli just eelmisel nädalal visiidil USAs ja ameeriklaste seekordne tagasihoidlikkus Hiina õpetamisel oli silmanähtav.
Veel huvitavam on see, et endaväärseks peab Pariis vaid Inglis-, Saksa- ja Venemaad ning Mehhikot. Igal juhul huvitav abiliste valik. Sealjuures ootab Sarkozy Londonilt G20 alalise sekretariaadi ja keskkonnakaitseagentuuri loomist. Saksa kantsler Angela Merkel ja Mehhiko president Felipe Calderon hakkaksid tegelema valuutareformi ettevalmistamise ja Vene president Dmitri Medvedev põllumajandustoodangu kasvu tagamisega. Kergelt üllatav pakkumine Moskvale, sest mullu tabas Venemaad põud ja kiiresti kehtestati teravilja väljaveo keeld.
Mida ülejäänud riigid Sarkozy mõttelennu peale ütlevad, saab varsti selgeks. Ent veel miski: eelistatud riikide grupp on nüüd kõigile teada ja seda tuleb arvestada. Eriti käib see väikeste naabrite kohta.
Eesti seisukohalt on oluline, et ainult Sarkozy ei mõtle. Inglismaa uus noor peaminister, kellele loodab ka Sarkozy, kutsus ootamatult Balti ja Põhjamaade kolleegid (kokku kaheksa) Londoni Downing Street 10, et koos arutada masust väljatuleku meetmeid. Tegelikult supersõnum: raskustesse sattunud suurriigid on varemgi kaasanud mõttetalgutele sotsiaalpoliitikas tugevaid ja innovatiivseid Põhjamaade poliitikuid, ärimehi ja visionääre.
See, et konservatiiv David Cameron otsustas sotsiaalse-heaolu-ja-Nokia-meeste kõrval laua äärde kutsuda Eesti, Läti ja Leedu tipu, on esimene ja kõva tunnustus Balti riikide juhtimise ja arengu tasemele (pole mõtet lisada, et kuigi Baltikum kutsuti korraga, teavad kõik, kes neist on kes).
Britid tegid isegi kõvema käigu, kui seda on 1996 sisse seatud Saksamaa - Balti riikide 1+3 kohtumised, 1998 US-Balti hartaga alanud 1+3 kohtumised ja kahepoolsed erisuhted. Viimasena nimetatute raames läkski välisminister Paet kaks nädalat tagasi Ühendriikidesse, kus riigisekretär Hillary Clinton külvas tema ja Eesti üle komplimentidega nii saavutuste kui USA välispoliitika toetamise eest. Olla korraga kahe suurriigi positiivse tähelepanu fookuses on väiksele piiririigile suur vedamine.