/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Põhja-Aafrika on moslemidiktatuuridele vaatamata olnud juba 20 aastat USA-le ja Euroopale niivõrd stabiilne ja ametlikult hõlmatud (2008 loodud Vahemere maade liit) kant, et on kadunud igasugune ettevaatlikkus. Sellest lihtlabased vahelejäämised, nagu Prantsuse peaministri nõustumine äsjase lõburetkega Niilusel Egiptuse valitsuse ja rahva kulul.
Pea samal ajal – 14. detsembril – pani end põlema tavaline Tuneesia väikerabaja, kes pankrotti sattunult langes riigiametnike tänitamise alla. Fakt, et just see protestipõletamine tõi rahva tänavaile enamikus Tuneesia linnades, sest vaesus üha süveneb ja riigist pole kasu. Peamine: pole kellegi poole pöörduda, sest kehtib diktatuur.
28 päeva kestnud rahutused lõppesid sellega, et 24 aastat võimul olnud diktaator põgenes. Tema ammune patroon Prantsusmaa keeldus Ben Alid vastu võtmast, sestap pages diktaator Saudi Araabiasse. Tasub teada sedagi, et Prantsuse välisminister pakkus Ben Alile langevarjurite appisaatmist – asi, mis peegeldab suurriikide valitsuste hetkearusaamu konfliktide lahendamisest ja samal ajal selgitab lääne üliettevaatlikkust hiljem hargnenud Egiptuse sündmuste puhul. On, mille üle järele mõelda.
Tuneeslase järel panid end põlema kolm egiptlast, alžeerlane ja jeemenlane. Moslemite mõttelaadi tundjaid see teave ei üllata, ent tekitab paratamatult küsimuse: kas kõige juhtunu taga pole mingi võrgustik? Massid on väljas ju Alžeerias, Jeemenis, Jordaanias, Bahreinis ja Iraaniski.
Kümme aastat tagasi, kui USA läks 9/11 rünnaku korraldajaid, kes oma tegu õigustasid USA karistamisena Iisraeli okupatsioonipoliitika toetamise eest, nuhtlema Afganistani, tähendas see konfliktikolde loomist äärealal, andes võimaluse teatud rahunemiseks peaareenil ehk Palestiinas. See sündis paljus tänu sellele, et USA-l ja Iisraelil oli asendamatu liitlane – Egiptuse valitseja Hosni Mubarak, kes üksnes ei taganud stabiilsust Iisraeli naabruses, vaid kontrollis ka Palestiina siseprotsesse. Suutnuks ameeriklased Afganistani ja kaks aastat hiljem vallandatud Iraagi sõja lõpetada, olnuks pilt teistsugune.
Ent sõditud on juba kümme aastat ja loota, et muud protsessid seisavad paigal, oli rumal. Nüüd on kõik tagasi seal, kust ta omal ajal kunstlikult eemale viidi. Teisisõnu: Mubaraki režiimi kukkumine tõi suure poliitika tagasi Palestiinasse ja nüüd tuleb tegutseda sellest lähtuvalt.
Mis puutub Tuneesiasse, siis seal tõusis ajutiseks riigipeaks parlamendi esimees ja valitsusjuhtki on endine. Algul üritati nii, et võtmeministrid on senised ja teisejärgulised ministrid opositsioonist (mille tegevus oli aastakümneid keelatud), ent nood võtsid kohad sisse, lahkusid siis protesti märgiks ja lõpptulemusena on vana vaid peaminister, kõik ministrid aga uued.
Tuneesiat võib Põhja-Aafrika riikidest pidada poliitiliselt kõige arenenumaks (1960. aastatel kehtis mitmeparteisüsteem, arenenud ametiühinguliikumine), ent pikk reformide vältimise periood on oma töö teinud. Selle omapärasemaid kinnitusi on massiline pagemine eelmise nädala lõpul: ligi 6000 paadipõgenikku ehk kaks korda rohkem kui 2010. aastal Lampedusa saare kaudu Euroopa Liitu. Telepildi põhjal olid need noored revolutsionäärid, kes eelistasid reformide ootamisele paremat elu kohe.
Egiptuses on tänavasündmuste pikkusest hoolimata võimul samuti senine seltskond ja seda lisadeta! Ent on selge, et vastne põhiseadus ja parlamendivalimised annavad võimaluse neile, keda režiim vastukaaluks lääne laiutamisele riigis tegelikult talus (moslemivendadel oli mitteametlik esindus parlamendis). Igal juhul sünnib uus Egiptus ja muutused tulevad ka senistes ühepoolsetes suhetes läänega.