Pärnu neiu luuleridadest sündis laulupeoteos

Liisa Lotta Tomp. Foto: Erakogu

18aastasena luulekogumiku "Ajades taga üht vaikust" avaldanud Pärnu neiu Liisa Lotta Tomp ei osanud uneski näha, et tema kirja pandud värsiread kõlavad alla kahe aasta hiljem Tallinnas noorte laulupeo repertuaaris.

"Suurim üllatus ootas mind ees siis, kui sain kirja Kadri Voorandilt, kes oli raamatupoest mu kogumiku ostnud ja küsis luba "Aga Tule" luuletusele koorilaulu tegemiseks. Olin kõhklemata nõus, teadmata, mida see endaga kaasa toob," rääkis Tomp luuletusest sündinud laulupeolaulu sünnist.

Autori sõnutsi tegi ta laulusõnu üsna palju ümber, et need paremini muusikasse läheks. "Lõpptulemus oli ka minule üllatus," lausus ta. "Uhke tunne tekkis küll, kui autorite seas on minu nimi Juhan Liivi ja Anna Haava kõrvale trükitud. Ehkki ma ei ole kuigi palju ise pingutanud, et minu looming sellele tasemele jõuaks."

Miks just selline viis ja niisugused sõnad?

Tavaliselt luulet kirjutades lasen sõnadel voolata, tahtmata inspiratsioonil kaduda lasta. See, mis nende taga peitub, tuleb välja alles siis, kui neid teist korda loen. Sõnade taga peitub kutse enda südamesse, andes seejuures tulijale küllalt õhku ja ruumi, et mitte ebamugavust tekitada. Seda ei pea võtma kui kahe inimese vahelist kirge, vaid sõnad võib teisendada elule üldiselt. Peame langetama palju otsuseid ja mõni tuleb keerulisemalt kui teine: kardetakse haiget saada või end liiga palju siduda või midagi/kedagi endale lähedale lasta. Nende sõnadega võib avada tee kogemustele ja seni tundmatutele situatsioonidele, mis meis pikka aega unistustena elada võinud.

Milline noor teie olite?

Kuna sündisin aastal 1995, pean end veel küllaltki nooreks. Olen noor, kes tegutseb korraga mitmes valdkonnas, püüdes end mitmekülgselt arendada. Olen viimastel aastatel enim panustanud vabatahtlikku töösse ja kooli ajal tekkinud unistuse täideviimisse. Unistan tõesti väga palju ja see paneb mind pingutama, et need ellu viiksin. Mul on raske tegevusetult istuda. Pean pidevalt midagi parandama või uut ja huvitavat organiseerima. Mineviku pärast muretsemise asemel keskendun olevikule ja tulevikule.

Miks sai teist looja?

Eks me kõik ole loojad. Juba lapsest peale loome, pööramata sellele suuremat tähelepanu. 18aastasena tundsin, et kui ma oma loomingut kokku ei kogu, hakkan seda kahetsema. Otsisin kogemusi, tahtsin end proovile panna. Algus tehtud, pani huvi mind edasi tegutsema. Kogusin aastate jooksul kirjutatud tähendusrikkamad luuletused ja andsin välja luulekogumiku. Mul on hea meel, et sellesse oma aega panustasin, sest hakkasin luulemaailma hoopis teistsuguse pilguga nägema. See on avanud mulle palju võimalusi, mis mu elu on positiivselt mõjutanud.

Mida tähendab laulupidu teile?

Algklassides osalesin laulupeol mudilaskoori liikmena. Järgmisel aastal tagasi kooli minnes ütles mulle õpetaja, et ma ei pea viisi ja palus mul aasta laulmisest puhata. Kooli lõpuni mind tagasi ei oodatud. Olin väga õnnetu ja aastaid pärast seda vältisin laulmist. Ilmselt sellest tulenevalt tundsin tõrget nii koorilaulu kui laulupeo vastu. Viimase laulupeo ajal reisisin Hispaanias. Istusin Barcelona lähistel mäe otsas ja nautisin vaadet linnale, kui mu klassiõde helistas laulukaare alt. Kuulasin tuhandeid hääli mesipuu poole lendamisest laulmas ja tundsin, kuidas pisarad mööda põski alla voolama hakkasid. Taipasin, et olen nii paljust ilma jäänud, ja tundsin, et pean järgmisest laulupeost osa võtma. Seda ei osanud ma oodata, et niisuguse pakkumise saan ja pealtvaatamise asemel oma loomingu esitamist kuulan.

Mille poolest (peale suuruse ja keskmise vanuse) erineb noortepidu teie meelest üldlaulupeost?

Olen neist vaid ühega kokku puutunud, seega oskan vaid oletada. Kuna keskmine vanus on noorte laulupeo puhul märksa madalam, on see justkui nende tähelepanu keskpunkti panek ja annab lisapõhjuse enne üldlaulupidu veel elevust tunda ja esinemiskogemust saada. Aastate pärast on ju needsamad lapsed, kes praegu mudilaskoori koosseisus üles astuvad, üldlaulupeo vanimad osalejad, kes oma eeskuju ja pühendumisega laulupeotraditsiooni edasi viivad.

Miks on selle laulu loomine teile oluline?

Sellest luuletusest on nime saanud minu luulekogumik "Ajades taga üht vaikust". Selle laulu loomine on näidanud minule koorilaulu loomise varjupoolt ja andnud võimaluse panustada enda loominguga millessegi, millest seni unistada ei osanud. Noorele inimesele on see üsna suur sündmus ja tunnustus. Mul on hea meel, et see laul ja selle sõnum saavad võimaluse nii paljude inimeste kõrvu jõuda.

Kas oskate aimata või kujutleda, mida tänapäeva noor tunneb, millest unistab, mille pärast ja kuidas südant valutab?

Nii palju, kui on noori, on erinevaid tundeid. Üldjoontes noorte ja täiskasvanute tunded kattuvad: rõõmud, hirmud ja unistused. Täiskasvanud on oma tundeid rohkem kontrollima õppinud ja elukogemusega hakanud kiiremalt tunnete vahel valiku tegema, kuid tundub, et noored julgevad rohkem unistada.

Tundsin aastaid, et ma ei saa oma ideid ja mõtteid kooli kõrvalt ellu viia. Tundsin, et tahan saada kogemusi valdkondades, mis mind tulevikus aidata võivad. Olen viimastel aastatel veetnud väga palju aega nende noortega, kes enda aega vabatahtlikule tööle ja Eesti ühiskonna arendamisse on pühendanud. Tänu sellele oskan näha veidi laiemat pilti. Näen, et paljud noored tunnevad, et nende võimuses ei ole midagi muuta või kuskile kooli kõrvalt edasi areneda, kuid sellele vastukaaluks leidub suur hulk neid, kes on endale mõnes noorteorganisatsioonis palju mõttekaaslasi leidnud ja üritavad neid võimalusi ülejäänud noorteni viia. Paljud noored kardavad kõrvalseisjate arvamust, see piirab nende käitumist ja soovide täitumist. Esimesed sammud millegi saavuamiseks on ikka rasked ja hirm läbi kukkuda peitub meis kõigis, isegi kui me seda ei tunnista. Samuti pakub tänapäevamaailm nii palju võimalusi, et vahel tuntakse, kuidas valikurohkuses ei pruugi jõuda sinna, kuhu tahaks, või korraga kõike ei jõua.

Kas noorus on hukas?

Kindlasti mitte. Noorte prioriteedid erinevad ja tänapäevaühiskond pakub palju võimalusi vanemate tallatud rajalt kõrvale astuda. Varem või hiljem leitakse tee, mis viib edasi. See, et meie põlvkonna eluviis erineb eelkäijate omast, ei tähenda, et noori hukka mõista saaks. Eks ikka leidu eri huvide ja harjumustega noori. Kui üheskoos tegutsedes on võimalik laiskus seljataha jätta, ümbritseva parandamiseks motivatsiooni tekitada, on kõik korras. Seda sajad Eesti aktiivsed noored praegu üritavadki. Meie muutume ühes ühiskonnaga ja seda vältida ei saa. Tuleb õppida prioriteete seadma ja kiusatustest eemale hoida.

Palun lõpetage lause, mis algab sõnadega: "Mina jään ..."

... lootma, et kõik noored leiavad selle, mis neil silmad säravana hoiab, neid motiveerib ja pingutama paneb.